5 päeva oma kallimaga
Ja mis kõige imelikum on, et ma sain 5 päeva nii ära olla, et mitte keegi ei tülitanud mind, mitte keegi ei küsinud, miks kõnnin kepiga, mitte keegi ei olnud minuga ebaviisakas. Ruumid olid puhtad, teenindajad tähelepanelikud, viisakad, vastutulelikud.
Tavaliselt on nii, et kui kuskil haiglas , või mingis asutuses või tänaval liigun või kus iganes, siis ei möödu mul ühtki päeva, kui keegi mulle miskit ebaviisakat ei kärata, minu isiklikke asju küsima ei hakka või uurima ei hakka, miks kepiga käin.
Kui esimesel päeval vannitamisruumi ukse taga istusin, käisid minu tuttavad naised Mikitamäelt, kes sanatooriumis tööd on saanud, mind korda mööda tervitamas ning kallistamas ja kui olin lõpuks tükk aega seal istunud ja oma vannitamise aja juba mööda lasknud, uurisid miks seal istun. Kui ütlesin, et ootan vanni, teatasid nad viisakalt, et pean oma ravikaardi lihtsalt ruumi sisse laua peale panema ja ei mitte mingit pahandamist, rahulolematut hääle tooni või mingit ebameeldivat näoilmetki.
Super ma ütleks. Fütobaari daamil oli küll iga päev selline nägu, et miks ma teda ometi tülitan või midagi sellist, aga temaga puutusin kokku hästi vähe , kui kord päevas endale tee vett palumas käisin, sest õhtul anti süüa kell 6 ja õhtul hiljem teeisu tekkis, siis ei olnud seda kusagilt mujalt võtt, kui oleksin pidanud minema keldrisse baari ja oma raha eest ostma , aga kuna mittetöötaval invaliidil kuu lõpus lihtsalt raha otsa saab ja kodus ootab juurikaid süües uut kuud kui issanda õnnistust, et piima, leiba, õli, juurde, osta. Seega oli mõnus olla kuu lõpus sanatooriumis muretult, lasta enda eest hoolitseda, käia igal õhtul dušši all ja tunda elust rõõmu. Mõned asjad olid seal sanatooriumis ka ebamugavad, näiteks interneti punktis oli vaid üks arvuti ja see koht tehti lahti alles veidi enne lõunat, lastele polnud midagi erilist pakkuda need jõlkusid mööda maja, karjusid ja kõõlusid arvuti taga tundide kaupa. Toitlustamine käis kahes leeris „rikaste“ tsoon ja „vaeste“ tsoon
Need, kes olid tuusiku endale ise ostnud , soomlased ja rikkamad kaasmaalased, olid ühes söögisaali küljes sööma seatud ja need, kes tulid riigi rahadega, rehabilitatsioonirahadega ravile, olid sööma seatud teise söögisaali poolde.
Mõnel päeval oli see vaeste poole söögilaud üsna kesine ja hommiku laual polnud kunagi kahvlit kaetud, nagu me oleksime mingid alamõõdulised, kes ei tea lauakombeid ja söövad käega, lusikaga ühisest taldrikust võileivapealset on üsna kehva võtta muide.
Aga küsija suu peale lööma ei hakatud, kui avastasin ühel toidukorral , et prae lisand on minu jaoks söödamatu ja nägin rikaste laual riivitud keedetud punapeeti, minu soovi peale see ka asendati . Siis läksin ka julgemaks, palusin iga kord, kui minu söögisedelisse mitte kuuluvad toiduained serveeritud taldrikule olid ilmunud, midagi kõrvaldada või asendada ja seda tehti meeldiva naeratusega, viisakalt ja kiiresti.
Viimase peal ma ütleks. Toit oli maitsev ja viimasel päeval pakuti prae lisandiks SOOLA KURKI, ehtsat SETU SOOLA kurki, ei marineeritud, ega muidu imelikuks tehtut.
Mind esimesel päeval vastuvõtnud arst nägi mind viimasel päeval koridoris ja tundis huvi kuidas mul läheb
Ta tegi seda täitsa siiralt ja see oli väga meeldiv.
Nüüd olen juba teist päeva kodus ja kuidagi uimane
Lapsed tegid mulle kena kingituse, elamine oli enamvähem korras ja kööki oli seatud veidi mugavamaks, toiduained sordikaupa pandud ja juurikad saadetud trepikotta asumisele.Kui hommikul magamistoast alla laskud , võid tee pealt mõne kapsapea kaasa haarata;)
Nõud olid puhtaks pestud ja kenasti kappidesse säetud.
Ise olid nad vahvad ja rõõmsad ja tegusad.
Sauna torustik on vaid katki läinud ja lasi vett ahju ning jahutas koguaeg ahju maha,.seega saime sauna minna alles peale süda ööd.
Kuna ma vahepeal juba veidi magasin, kargasin vaid püsti selle peale, et mees kamandas sauna, arvasin saunast tulles, et kellad on valed, kuna pool üks mu meelest normaalsed inimesed saunast ikka ei tule.Väimes kukkus veel saunast tulles mu vaipa puhastama , niiet päev ja öö on justkui ära vahetatud.
Järgmisel nädalal lähen haiglasse operatsioonile ja väike närv on sees, testament on tegemata sest ma ei tea, kuidas seda teha.Tahaks, et oleks kõik hästi korras , siis on kindel et tulen kindlasti eluga tagasi, kui miski siin väga kinni hoiab on paha lahkuda, ei tahaks oma koduseid kummitama hakata, nemad pole ometi milleski süüdi, kui mina ei oska oma elu elada nii, et hiljem ei peaks kahetsema.
Olen oma elus nii vähe veel teinud, istunud kodus oma 4 lapsega, 20 aastat ühes külas lasteaialapsi õpetanud ja tean veel nii vähe , tahaks midagi uut õppida, kuskil käia, ilma näha ja lastelaste suureks kasvamist näha ja ka poegade lapsi ja naisi näha, nemad veel koduses pesas ema-isa tiiva all.Ühesõnaga teha on veel palju, tahaks õppima minna, nüüd pole ma enam nõuka egne pastoriproua, ega setumaal elav 4 väikese lapse ema, ainus takistus on see et rahakott on õhuke ja vanust on juba hulga, pool elu on justkui ees, aga kas on?
Poen nüüd põhku
Varsti on juba uue päeva hommik
Ja ma ei taha olla kui mõni segane, kellel on päev ja öö ära vahetatud.
