üks esmaspäev

Käisin täna tantsimas.
Ülehulga aja ratastel.
Lubasin ammu endale ja arstidele, et hakkan rohkem liigutama, aga ei ole siiani sellega hakkama saanud. Uuendasin eelmisel nädalal kokkuleppeid rahvamaja peahaldjaga ja taganemistee oligi kinni.
Peaaegu aasta on sellest möödas, kui seda aktsiooni, võtta tool ja minna rahvamajja tantsima, püüdsin teoks teha. Tantsuplaat on kadunud kultuurikihi alla ja siis ma pidingi oma trenni üles ehitama netis leiduvate video klippide peale.
Pusisin enne veel kodus valmis olemasolevatest juurikatest lõunasöögi ja kissellipulbrist magustoidu, lõunatasin meestega ja asusin oma kolaga: tool, seljakott, kark, arvuti, rahvamaja poole teele.
Kaasa aitas mind tooliga trepist üles ja jättis mind rahvamaja saali uhkesse üksindusse asjatama.
Oh sa, üle hulga aja parketil libiseda, milline rõõm!! Parkett sahises, tool kägises, aga tantsulust oli suur.
Vihtusin tantsida järjest tund aega nii, et süda kloppimas ja selg märg.
Käisin peahaldjale peale tunnist rassimist oma nägu näitamas ja nõu pidamas, kuhu pärast tool jätta ning tantsisin mõnuga veel peaaegu 45 minutit .
Äkki tundsin, et võhm on otsas ja mu „Pöidlamannidel” on ihu villis ja kokkupuute pind tooli hoorattaga valusa võitu. Korjasin oma kola kokku ja lubasin jalgadel ennast koju viia.
Kuna paar päeva polnud me pere toidu poode rahaga rikastanud, olid toiduvarud otsakorral, võtsin kogu tahtejõu kokku ja läksin kaasaga poodi kaasa. Ladusin korvi tarvilikke toiduaineid täis ja koju tagasi õhtueinet vaaritama, hästi raske oli enda tähelepanu ostlemisele koondada, kui väsimus kukil ja nälg kallal, et lollusi ei osta ja ainult tarvilikud toidud ikka korvi korjuks.
Peale poodlemist ja lapselapse koju toomist maitses õhtusöök eriliselt hästi ja uni peale venitusharjutusi veel magusamalt.
Lapsepoeg on köhapoisid enda kallale lasknud, nii et vanaema jälle kodusem memm tükk aega.
Köharohi ja nohurohi lapse sisse kallatud, lapseke unemaale saadetud ….
Kiidan end tänase trennisaavutuse eest ja loodan, et see esimene katsetus ei jää viimaseks ja ma suudan seekord olla järjekindlam. Tore oleks tantsida suurema seltskonnaga, kui vaid iseendaga, aga rahvamaja saal on aastaks teisekorruse saalis ja ratastoolikad hästi sinna üles ronida ei saa.
Nii et soovin endale meelekindlust ja rühin oma põnevat vahvat elu edasi.
Olge terved !!!

lugu

Ühel õhtul helises mu abikaasa telefon ja me tütar kurtis oma kurba saatust.
Ta oli kaotanud oma telefoni ja leidja osutus halastamatuks väljapressijaks.
Minus ärkas emalõvi. Helistasin väljapressijale ja see polnud üldse kompromissialdis.
Järgmine kõne läks politseile, mind ühendati Viljandi konstaablitega, kes lubasid lahkelt asjaga tegeleda. Ma ei tea, mis nad väljapressijale ütlesid, aga öösel ta helistas mulle ja kurjustas veel, et ma venekeelt nii hästi ei oska keset ööd. Leppisime kokku, et annab mulle telefoni ära. Kokkusaamisele ei saanud ma ju oma kena noort tütart saata. Võtsin ühendust järgmisel päeval Viljandi konstaabliga, kes varmalt oli nõus mind aitama. Nii oligi, läksid erariietes kohale ja võtsid telefon enda kätte.
Nagu tõeline kriminaalromaan: topelt kokkulepped, salaplaan;)
Kuna see operatsioon oli hilisõhtul, siis järgmisel hommikul sai tütar oma telefoni kätte. Tal muidugi oli jälle piinlik, et tema lohakuse tõttu kõik rabelema pidid. Kui ema ja politsei teda ei kaitse, kes siis veel?!;)
Kui ma enne suur politsei fänn pole olnud, siis nüüd küll on mu arvamus muutunud. Suured tänud Viljandi politseile!!!

veel ikka silmad märjas kohas

Õhtu venis pikaks , sest meel on haige ja vaim valutab.
Keerlesin ja pöörlesin päev otsa mööda maja, niisutasin patja pisaratega ja vaevasin oma järelejäänud sõpru tulvava hingevaevaga ….
Lukustasin end oma tuppa, jättes käsitööringi vahele ….
Ükski tegevus, mõte, olukord ega olemine ei andnud rahu.
Lõpuks leidsin natu lohutust: sain veidi leevendust näputööst- kolme osaline kostüüm, millest kalli sõbraga, keda enam ei ole, viimati rääkisime, hakkas mu käte all ilmet võtma. Lõpetasin ühe osa juba ööhakul ja meel oli veidi rahunenud. Mu kadunud sõber veel ütles õhinaga, kui viimati kohtusime ja vestlesime, et see tuleb kindlasti põnev ja huvitav ja ta tahab kindlasti näha, milline tulemus on. Mõtlesin me viimasele vestlusele ja see andis mulle jõudu oma alustatud tööd innukamalt jätkata. Kahjuks me siin ilmas ei kohtu, aga uue kostüümi teen ta auks valmis, kui hüvasti jätma lähen, panen selga.
Muidu venis ja venis, ei olnud jõudu, innustust, jaksu: kord valutasid käed, kord jalad, kord pea, kord selg. Aga eile läksin nii hoogu, et õhtust sai öö ja ööst sai uus päev.
Kukkusin lõpuks väsimusest ümber ja suutsin veel enne uinumist oma lemmikfraasi mõelda:
Armas Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.
Hommik tundus helgem: trepikojas tundus juba, et ilmataat on liialdamise jätnud, ei kõrvetanudki külmaga mu unesoojat keha;)
Ongi nii, vaid -10
Vaatasin oma eelmise õhtu näputööd ja elu tundus rõõmsam.
Olin oma meelemõru torkinud peeaegu, et välja ja tulemus on talutav.
Kui oma tööd uhkusega kaasale näitasin, hõiskas ta , et oi kui suur lips ;)
Ta ikka oskab naljatada.
Mehed üles, teevesi pliidile, laps riidesse, töö ….
Algab jälle uus päev!
Olge terved!!
Armsad sõbrad hoidke oma lähedasi ja sõpru ja öelge ikka neile, kui olulised nad teile on!!!
Olen ütlemata uhke oma laste üle ja väljendan seda ka ülevoolavalt, kuigi mu üks lastest häbeneb seda, on hea öelda häid sõnu.
Nagu laulusalm ütleb : „Nõnda on ka igal päeval, lihtsalt öelda mõnus, lihtsalt öelda sulle mõnus, armsaid sõnu!!!!”

Ta märkas,

ta kuulis, pani tähele, oli lugenud, tundis huvi, elas kaasa ….
Ta oli kui hea haldjas, vanem õde, armas ema …
Kui seltskonda ilmusin, märkas ta kohe mind: tunnustas, toetas, innustas …
Tema tunnis oli mugav ja kerge olla …
Tema töötoast ei saanud kunagi mööda minna ilma tervitamata, ta ju kuulis, tundis sammudest ära ja oli alati rõõmus, kui sisse astusin …
Täna ma lossi ei läinud, ma ei saanud …, minna mööda ta tühjast toast......
Armas sõber, aitäh, et olid!!!!

nostalgia?

Ööbisin täna öösel tütre korteris, lastetoas välivoodil. Ärkasin hommikul selle peale, et silmi avades vaatas mind päevavalgus, mitte laternatuli, mis õhtul mind veidi magama jäämisel segas.
Kell näitas kaheksandat hommikutundi.
Ajasin end püsti oma asemelt ja otsustasin asjalikuks hakata: tuli pliidi alla, keha dušši alla, puder mikrolaine alla, laud lina alla, kohv vee alla …..
Leidsin tütre köögist vaid ühe ainsa tiku ja mõtlesin, et nüüd on kõrgemaid jõude vaja, et saada tuld põlema, sain hakkama;) Köök oli öö jooksul üsna jahedaks tõmbunud ja arvasin, et lastel oleks hea ärgata, kui tuli pliidi all ja valmis lõuna pliidil. Kui pliidi ust avasin ja see tuttavlikult kääksatas, siis tulid meelde lapsepõlve mälestused, kui tihti ärkasin vanaema juures jahedas toas pliidi ukse kriuksu peale: teadsin, et nüüd läheb natuke aega, siis läheb tuba soojaks, järgmine hetk hakkab tööle kohviveski, siis hakkab maja lõhnama kohvi, munapudru ja praesingi järgi... Ja siis läheb uks lahti ning tuppa ilmub rõõmus vanaema, paneb mängima raadio, istub voodiservale, hakkab kammima oma puusadeni pikki halliseguseid juukseid ja hakkab rääkima : ärka üles, suur valge väljas, söök valmis....
Nüüd olen ise vanaema ja kääksutan ka varahommikul pliidiust;)
Pesin oma punakad pooleseljani ulatuvad rotisabad puhtaks, revideerisin külmikut ja kuivainekappi, roomasin käpuli mööda kööki toiduaineid ja nõusid otsides. Tütar on selle kuivaineteriiuli, mis ma talle kinkisin, miskipärast köögilaua alla peitnud. Pliit võttis juba põleda mõnusaid tuure, veed keemas ja improviseeritud lõuna pliidil podisemas. Katsin lastele kenasti laua, et neil oleks mõnus oma toitu nautida, kui kunagi ärkavad. Ma alati rõõmustan, kui mul mõni laps kodus mulle ja mu perele mu eest laua katab ja mind siis sööma kutsub, see on selline hubane ja kodune žest. Ühes paljulapselises peres on kombeks, et igal ühel tuleb ise otsida toidunõud ja toit kusagilt õngitseda. Teen igapäev lauda kattes küll ehk liigseid liigutusi , aga ma ei taha tekitada omas kodus bistroo tunnet. Söötsin end hommikupudruga, jootsin rohelise teega ja kinnitasin hommikusööki pasteedi leivaga, mille karbi ma laua alt leidsin ja omavoliliselt lahti kakkusin. Seadsin oma keha riidesse, rotisabad kahte patsi ja ümber pea, vanaema krunni ma veel ei kanna;) Pakkisin endale lõunasöögi portsu kotti ja läksin lastega head aega jätma. Tunnistasin üles oma hommikused pahateod ja asusin teele. Sammusin siis mööda karget lumist linna, iga imelise puu või kena maja juures peatudes ja silma nuumates. Mõtlesin, et pean fotokat kaasas kandma hakkama, et hiljem siis nähtut salvestada või üles joonistada, nii palju oli vaadata ja mida tahaks kuidagi säilitada.
Rahvaülikoolis veetsin mitu tegusat tundi, riiet nõelaga suskides ja õppejõu kiidusõnadel kõrvu hellitada lastes. Olin viimane õppur ja asusime õpetajaga bussijaama teele, bussijaamas ostsime kodusõiduks piletid ja jätsime omavahelt järgmise korrani hüvasti. Minul oli bussini veel aega, veetsin seda lõhesaadusi süües. Lõpuks tundsin, et tahaks oma paksu karvase kasuka mõnusid nautida ja volilt väljas istudes, teistel ootajatel vist nii sooje riideid ei olnud, olin bussijaama esisel päris üksi, kui välja arvata üks mees, kes tahtis minuga vastu mu tahtmist hirmsasti suhelda. Küll ta püüdis minuga igas keeles suhelda, lõpuks sai mul villand ja kuna tundus, et ta emakeel venekeel on, käratasin talle midagi teravat venekeeles. Mees jäi korraks vait, silmad endal ehmatusest suured peas ja tormas siis minema.
Siis tuligi mu buss, mis tõi mind mu kodule lähemale.
Külas on hea, aga kodus parem. Need on mõnusad mälestused, kui lapsena ärkasin pliidi ukse kriuksu ja kohvi veski undamise peale.
On minulgi pliit ja kohviveski ja pikad patsid;)
Olen viimasel ajal teinudki kohvi ubadest, just selle meeldiva lapsepõlve mälestuse pärast.
Mu esiemad olid ühed käredad eided, aga need põgusad meeldivad hetked on jätnud mulle meeldivaid emotsioone, loodan ise natu leebem olla ja rohkem lahedaid mälestusi lastele jätta.
Vaatan , et hommikuks pliidipuid oleks;)
Olge terved ja pidage külmale vastu.

Pildid pärit siit:
http://nagi.ee/photos/looriks/7829387
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/uudistaja361.html
http://www.femme.ee/hoolitsetud/juuksed/5202
http://www.osta.ee/22713561

vahvlid

Mu kallimale meeldib süüa jäätist vahvlitopsist või torbikust
Aga võta näpust, neid meie kaubanduses ei müüda. Torbikuid küll, aga need on hirmus ülehinnatud hinnaga. Ostsime vahvlitegemiseks vastava segu ja õudsed käkid tulid, ostsime siis uue vahvlimasina ja ikka oli jama. Täna siis võtsin kõik oma kondiitri oskused kukla tagant taskust välja. Uhasin taignasse hulga mune ja tärklist ja margariini ja...
Ennnäe, täitsa vahvlid ja annavad end keerata ja ei lagune koost ega midagi.
Ise tehtud hästi tehtud. Nüüd muudkui küpsetan ja keeran.
Lugege nüüd ja vaadake, et ma ainult küpsetan ja söön.
Vahvlid keeran torbikusse ja panen karpi. Magustoidu aega ootama ;)
Olge siis terved ja lubage endale midagi head;)

pilt pärit siit
http://www.google.ee/imgres?q=vahvlid&um=1&hl=et&client=firefox-a&sa=N&rls=org.mozilla:en-US:official&biw=1152&bih=698&tbm=isch&tbnid=6bkNK2o7V2zYxM:&imgrefurl=http://www.toidutare.ee/retsept.php%3Fid%3D185&docid=sduZutZx7eQS9M&imgurl=http://www.toidutare.ee/img/1/ixis0jogwtdr6dt.jpg&w=400&h=301&ei=vQcbT4amHMmF-wbS4OXcDg&zoom=1&iact=hc&vpx=107&vpy=161&dur=1950&hovh=195&hovw=259&tx=113&ty=126&sig=105871928382510074422&page=1&tbnh=159&tbnw=193&start=0&ndsp=15&ved=1t:429,r:0,s:0

täna tahan kiruda

Mulle hakkas väga hinge, kui kaugelt nähtava üsna raske puudega inimene piletita sõidu eest bussist välja tariti.Ma ei saa aru, kuida saab üks sügava puudega inimene olla linna peal ilma abistajata?! Tuli välja, et ta on sügava puudega ja ta ei vajagi piletit. Kuidas see võimalik on, et inimene kes pole võimeline enda eest hoolitsema on niimoodi abitult linna peal!?. Miks ometi keegi ei hoolitse selle vaese naise eest?!
Kuidas on võimalik, et sügavapuudega inimene ei tea, et tal on sõit tasuta?!
Miks ometi pole meil normaalselt sotsiaal hoolekannet? Sügavapuudega inimene ei tohikski üksi linna peale kondama minna ja lasta ennast siis traumeerida.
Sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt.

Kas on jälle kokkuhoiu poliitika, et kui sul on täiskasvanud lapsed, et siis vald tugineb perekonnaseadusele?! Kas me riik on tõesti nii vaene, et et me kõige väetimad hätta jäetakse?!
Igat asja jälgitakse, kes kirbumürki ostab ja kes lapsele rohtu, aga asjadel, mida peaks jälgima ei saa silma peal hoida!?
Ma olen alati imestanud, et kui kirutakse, et mida!!!
Ei tea kas see on nakkushaigus;)!?