See on sulle , kes sa arvad, et ma koguaeg virisen;)

Millal sa viimati laulsid?!

Mu vanamemm, kes oli sündinud 1896 laulis kogu aeg, mõttes ja vaikselt, valjult ja säravalt, heleda häälega.

Mina laulsin 20 aastat ja nüüd vaikin.

Lapselapsele laulsin, kui ta väike oli, öösel ja päeval õhtul ja hommikul, kui uni oli või kõht valutas.

Viimasel  ajal pole ma üldse eriti laulnud.

Oma sõpradele ja sugulastele ma laulan, kui neil sünnipäev on ühe väikese sünnipäevalaulu, ühe salmi.

Olen kirjas kahes kooris, aga ma pole seal terve aasta käinud, mõnikord olen nägu näidanud, aga suud lahti tehes avastan, et mu hääleke murdub ja kähiseb  ja see  hääl, mida ma teen ei sobi teistele kuulata.

Kui ma laps olin, oli alati sünnipäevadel suur laulmine, võeti laulikud välja, vanamamma alustas ja kõik jorutasid kaasa

Ma pole ammu käinud sünnipäeval, kus lauldaks

Kuulsin, et folgil enam ei saagi tasuta kuhugi.

Üks aasta  elasin kaks nädalat järjest Viljandis, vedasin end kohale ja laulsin hommikust õhtuni, niiet hing helises.

Mõnikord olen sattunud veel üritustele, kus saab laulda, paljud üritused kuhu tahaks ka minna ja kus lauldakse, on  kas hirmus kaugel või tahetakse nii palju raha, et peaksin peale seda üritust kuu aega ilma makse maksmata ja söömata saama elada.

 Teen mingit kodutööd ja  laulaks, et no hing ju ihkab, koguaeg mingi  lustikummut üürgab

Istun aias korjan marju, mõnulen, et ritsikad ja linnud ja tuul, võtaks ise ka viisi üles…

Põõsa tagant hakkab kostma vali muusika.

Päev on palav aga tuuleke on soe, sikutasin pööningult alla aeda oma vana kiiktooli, teen tööd ja  kõigun tuules, ritsikad rohus siristamas…

Oh kuidas laulaks ;)

Garaažist kostab mingi mürts, autod mööduvad  tümpsudes…

Järvebaleriin

Juba nädal aega veab peale südaööd üks memm järve äärde oma 120 kilose keha, et mõneks ajaks ümber kehastuda.

Kui ta on  asetanud veepiirile oma kingad ja riided ja libistanud end  järve vette,  muutub ta õhkõrnaks haldjaks.

Kalade sulpsumise ja lindude laulu saatel liugleb ta kui pilvebaleriin  vees.

Arabeskid, plieed, rondod, adagiod, pirutetid ja fuetid, glisseed, sauter`d  vormuvad kui mängeldes.

Ta on taas  kui väike haldjalik balletitüdruk, liuglemas laval- lavaks vesi ja publikuks vaid tähed.

Kui iga liigutus on pakkunud  küllalt ülimat rõõmu, iga pööre roiutanud keha ja samas värskendanud vaimu,  teeb  ta raske südame ja kahju tundega port de bras, aplausiks  vaid kalasulps, veab oma raske keha veest välja ja taarub väsinult läbi öö  kodu poole.

Et jälle  saabuda  järgmisel südaöösel ja olla taas „laval“

Seda suve on vähe järel ja seega rõõmuhetked  üürikesed.

Igal soojal suvehommikul hommikul rõõmustab ta teadmises, et teda ootab  pargi sügavuses järvelava, see annab jõudu üle elada jälle üks raske kuum päev.

Olge terved!!

Esmaspäevast laupäeva

Olin 4 päeva ja kolm ööd kodust ära .

 Olin ühes mõnusas avatud ateljees.

Kodus tundsin juba ammu, et ma lämbun , et mul pole õhku hingata ega ruumi olla, et ma ei mahu  oma majja ära, et mu elu on üks ühetaoline kulgemine- arvutist voodisse, voodist kööki, köögist arvutisse …

Tegin hommikuti silmad lahti ja avastasin, et ma ei taha ärgata, sest ma pole välja puhanud ja ma ei taha enam seda rutiini.

Teed ja teed ja teed ja kuhja järel pole, on vaid tegemata kuhjad.

Võtsin kätte ja läksin kodust ära, avatud ateljeesse.

Tegin oma palgatööd ja  mätserdasin savi.

Kuna ma pole nii pisikesi asju  enne teinud,  mis seal teha tuli, siis kardan, et  nad ebaõnnestusid , sest tegin kiisude sabad liiga peenikesed. Oma  ammu igatsetud ja plaanitud  sarja  „Keraamilised käed“ sain ka natu teha.

Ööd veetsin ateljee põrandal madratsil  ja päeval  tatsasin paljajalu mööda ateljeed ringi

Ma ei tea, mis see on , aga mu jalad sellest hoolimata, et ateljees oli mõnusalt jahe, paistetasid   nii üles, et lõpuks ei tahtnud nad enam üldse mu sõna kuulata, kui neile peale vaatasin , siis vaatepilt oli kole-nagu oleks mind äkki tabanud elevantsustõbi.

Ateljee perenaise täditütar oli lahke ja viis mind autoga bussijaama .

Lahkuda oli kahju, kuidagi hakkas mulle see  rahu ja loominguline puhkus väga meeldima, kuid kuna 13 ja reede oli  mu pesamuna sünnipäev, pidin ma selle juures ikka ise kohal  olema.

Bussijaamas aga tabas mind ebamugav tunne, et  mingi kuri pilk jälgib mind, oligi nii.

Kui ma siis seal ooteruumis seistes  oma  piletit ja asju  sättisin ja omaette mõtlesin , mida teha oma vaba pooltunniga enne bussi väljumist, möödus minust üks bussijuht ja vaatas mind niisuguse kurja pilguga, et kui see pilk oleks mind tappa saanud, oleks ma surnult seal samas maha langenud.

Kui ta oli  väljunud ooteruumist , siis ta silmad jõllitasid mind  ikka veel läbi  aknaklaasi edasi, ise külg ees edasi astudes, mind pilguga puurides.

Naeratasin ja asjatasin edasi, otsustasin minna  pubisse einetama, kuna lõuna ja õhtusöök olid mul sel päeval  miskipärast vahele jäänud.

Ootan siis seal pubis  oma tellitud  einet- vaatan, et möödub 10 minutit , 15minutit,20 minutit ja lõpuks palusin endale eine kaasa pakkida, sest kartsin, et ei jõua enam seda ära süüa enne bussi lahkumist.

Astun siis oma bussi ukse ette kotid ja  toidukarp käes ja sealt vaatab mulle vastu võidukas naeratus, bussijuhi näos , kes mind äsja kurjalt  vahtinud oli.

Pistis kisama, et siin pole söökla, et tema minu järelt koristama ei hakka ja toiduga sisse ei tule jne.

Mina seisin oma 120 kiloga  kindlalt bussitrepile , lõin kargu vastu maad ja  vastasin, et ma ei usu et ma ainuke siin bussis mingi toiduga olen. Kui ta mu karku nägi , siis veidi leebus ja lubas mu bussi.

Minul läks selle nalja peale magu lukku, peitsin toidukarbi termoskotti, mis mul kaasas oli ja ootasin koju jõudmist. Teel olles haaras Eestimaad  tohutu paduvihm.

Kutsusin telefoniteel  endale  kaasa vastu ja mainisin muuseas, et meil on äge bussijuht. Kui bussijuht mu  meest märkas , silkas ta bussi nurga taha ja ootas paduvihmas seistes kuni  me lahkusime, et siis  bussi tagasi tulla. Jätsime  bussijuhi ta komplekside küüsi ja tormasime kodu poole.

Väravast alla suundus vesine kosk, kodu hoovile oli sadanud tiik, majja jõudmiseks tuli kahlata põlvini vees.

Kodus jutustasin  naerdes oma seiklustest ja asusin oma eine kallale, oi kui maitsev see oli pika ootamise peale.

Kuna järgmine hommik oli mu  lapse sündimise päev, siis  oli ka ettevalmistusi tarvis teha. Kelgutasin poodi pesamuna sõber  seltsiks ja abiks kaasas. Läksime kaubavalikuga nii hoogu, et pidime osa kaubast tagasi panema,  sest rahakott ei kandnud me valikuid välja.

Kodus valmistasin ostudest  võileiva tordi, mille kappi laagerduma seadsin ja  viskusin oma koduse voodi rüppe.

Jalad olid nagu pakud, valutasid ja tulitasid, magasin öö ära ja kodu õhk oli  mõjunud mu jalgadele tervendavalt.

Hommikul katsin laua, korjasin kõrsi ja laulsime  sünnipäevalapse üles.

Päev möödus askeldades köögi, arvuti ja voodi vahel.

Kui enam ei jaksanud, viskusin ta embusse, kui veidi puhkasin, tatsasin edasi.

Õhtuks oli karvaseid ja sulelisi hoov täis, võtsin ka  midagi põske ja soovisin külalistele mõistlikku pidutsemist.

Hommikul kell 7 oli  hirmus lärm väljas, läksin alla vaatama, mis toimub.  Pistsin  pea uksest välja

Hoov oli vehklevaid, jutustavaid poisse ja laga täis.

Kui  mind nägid, kukkusid  vabandama, et koristame kohe ära selle laga.

 Ütsin, et koristage,  koristage  ja läksin magama tagasi.

Kui  kell 10 ärkasin ja õue läksin, ei olnud koristajaid kusagil, aga laga oli alles.

Osa külalisi, kes olid aida pööningul ööbinud, olid ka ärganud ja siirdusid mulle appi ja aitasid nõud ka ära pesta ning kappi panna.

Sõime üheskoos  hommikusööki, mille nõud ka ühiselt puhtaks ja kappi said.

Peale lõunat siirdusime kaasaga  kalameeste päevale, tütre kontserdile, nii uhke tunne oli, kui laps ilusasti pilli mängis ja veel bigbändi ka ühe loo ajal juhatas, mida ise oli aranšeerind.

Mina aplodeerisin nii, et peopesad valusad ;)

Pärast õhtusööki puhates igatsesin jälle  oma keraamika töö järgi, aga jalgadele meeldib kodus olla;)

No on jant- hing tahab ühte, aga ihu teist ;)

Head tervist ja mõnusat suve kõigile!!!

Jaanilaupäev

Olen ikka seda Ristija Johannese sünnipäeva pidanud aastaid , minnes tule äärde, kas kambakesi või  kallimaga.

Tänavaasta olen jaanilaupäeval südaööni  tööl.

Ühe  jaaniööl lõin üksi  tantsu vihmase oma hoovi peal, paljajalu põlvini  märjas rohus kahlates.

Muusika peoplatsi pealt tungib mu õele vägisi, vahemaa ju  peaaegu olematu.

Kui need kommenteerijad mind ikka väga ära vaevavad, lähen  ehk täna ka märja heina sisse rassima;)

Õhtuks ei teinud hautist ega suppi, tegin kotlette: ühed lihaga, teised lihata.

Naabritel on külalised,  grillivad liha terrassil ja jutlevad ning musitseerivad, mul ei ole külalisi.

Peregi on laiali jooksnud, kes  puhub pasunat sirgeks harrastusteatris, kes läheb kitarr seljas otse, kes oma elukaaslastega teises ja kolmandas linnas.

Kallim toitis ennast mu hõrgutistega ja läks unemaale, lapselaps piinab oma arvutit.

Ja mina teenin oma igapäevast leiba…

Kui laps olin, läksime vanaemaga naabri Jaanile lillepärga pähe viima jaanilaupäeval, nüüd on mu tuttavad Jaanid kaugel ja tahtmistki pole kuhugi minna, kui saakski.

Olge terved ja head Jaani.

Kui keegi end täna õhtul lolliks joob ja sööb, siis see ei ole mina;)

 pilt pärit siit

 http://www.teler.tv/kasutaja/kalender/meedia/686

Üks tähtis päev minu elus

25 aasta eest ma veel ei teadnudki, kuidas mu seni karidele jooksnud elukene kardinaalse pöörde võrra rikkamaks saab.

Olin teinud senises elus vägivaldseid valikud, mänginud rolle, mis mulle ei sobinud ja olin oma elukeseraasukesega lõhkise küna ees.

Vana moodi ei tahtnud ja uut moodi ei osanud.

Jaani öösel sain tuttavaks inimesega, kes on mu kõrval vahelduva eduga figureerinud veerandsada aastat.

On olnud nii häid kui halbu aegu, ei taha ära kiita, aga käsil on üks parimaid praegu.

Lapsed  on suured, töö ja pereelu  loksunud parasjagu rahulikku rööpasse.

On  juba veidi rohkem  aega teineteise ja hobide peale.

Pastor, kes elab mu vastas, ütleb et tal on rõõm vaadata, kuidas üks pere jõudsasti edeneb

Mu  elus on olnud selliseid  jamasid, mida ei sooviks ka hirmsamale vaenlasele.

Olen kõigest end läbi närinud, teinud õigeid ja valesid valikuid …

Aga põhiline on, et mu  lastest on kasvanud tublid ja andekad inimesed.

Tüdrukud on leidnud endale meelepärased erialad, vanema poisi elu on ka kenasti rööpas.

Noorem poiss on veel kodus kirstunaela moodi, aga ka andekas, kui noor jumal, õppimine tükib küll tagaplaanil olema, tuleb aga linnas vastu kitarr seljas ja  tüdrukute kari sabas, kui küsin kuhu minek, on vastus,  et otse.

Ootan  pikisilmi juba sügist, et saaks taas kaasa lüüa  rahvakooli keraamika töötoas.

Kui noorem  tüdruk, kelle lapsuke  veel minu peres kasvab,   oma kooliga ühele poole saab , olen ka vabam tegelemaks oma hobidega, elama elu, milleks aastaid nagu aega polnud.

Ei taha ära kiita, aga mul on vahva pere, toredad sõbrad, mõnusad hobid: on  mille nimel elada ja särada.

Ilusat aastapäeva mulle ja mu perele;)

pojad , emad, isad, onud, tädid, õed , vennad, vanavanemad...

mamma mia mamma mia

mamma mia tähendab itaalia keeles minu ema

kes sulle seda ütles?

vanaisa

Olen mõelnud mitu päeva asjade üle.

Täitsa  tõsiste asjade üle.

Miks mõned vahetavad partnereid kui kindaid, tihemini veel?!

Kas see on loomulik või on see mingi hälve?!

Miks inimloomad hülgavad oma poegi  ja mis on selle kõige tagajärg?!

Kas me  ikka teeme õigesti, kui võtame vastu otsuseid, mida igaüks ei aktsepteeri?!

Inimesed ei saa mitte sünnitada , kui tingimusi ei ole!!!

Elevant aga saab   oma poegade sündimise edasi lükata, kui pole   just õigem aeg poegimiseks.

Inimene peab siis  ikka hakkama saama igasuguste tingimustega, ta pole ju elevant;)

Lehitsen muudkui aga üht albumit ja imestan, kuidas mõni järeltulija võib olla oma esivanema nägu.

Äravahetamiseni sarnased, kui panna pildid kõrvuti.

Selle albumi peategelane kurtis kunagi, et keegi teda ei armasta, et teda on varajases lapsepõlves hüljatud jne.

Pilt räägib aga midagi muud-laps on kord onu, kord tädi süles, isa kaelas, vanaisa põlvel, kaenlas…

Inimesed lapsest rõõmu tundmas silmad säramas, need ei ole poseeritud pildid vaid juhuslikud võtted perekonna koosviibimistest.

Pilt räägib, et laps on hoitud ja armastatud.

Mõtlen, et ehk ei  jõudnud tunded kunagi sõnadesse ja  olukorrad selgitamisteni?!

Olin pikalt kodust ära ja nüüd tundub kodu nii armas ja lapsed on eriti armsad.

Pesamunal oli tekkinud vahepeal väljapääsmatu olukord ja ta rõõmustas mind  oma tegevusega.

Mõtsin, et kui ma nüüd  naasen oma meestühikasse,  olen sunnitud karguga ka toas kargama.

Aga sain kargu ikka kohe trepikojas käest ära panna.

Söögilaud oli sellises konditsioonis, et saab seal taga istuda ja  muid tegevusi ka korraldada.

Pliit küdes ja nõud olid puhtaks saanutena kappi liikunud.

Puhtad potid ootasid laes söögitegijat.

Üllatus missugune!

Kiitsin tegijat, valmistasin  lõuna ja  asusin voodit piinama.

Olin peaaegu nädal aega võõrsil ja igatsesin tõeliselt oma aseme järele.

Kui käed jalad rahu saavad, on mõtetel ruumi  uuesti tulla ja kummitada.

Et mida mina saan teha, et panna käsi ette ajaloo kordumisele?!

Kas sa oled oma lapsele öelnud täna, kuidas sa temast hoolid ja kuidas sa teda väga armastad?!

Eestlasel on raske seda öelda, aga kõigil on seda hea, lohutav ja turvaline kuulda?!

pildid pärit:

 http://www.inspiratsioon.ee/nii-suur-elevant/

http://miksike.ee/docs/lisa/1klass/6mina/perekond.htm