Mis on naeratuse taga?!

Olen rõõmsameelne memm,  ei käi morni näoga ringi ja mu hele naer  silkab minuga koguaeg kaasas, mõni tõlgendab seda irvitamisena, mõni mõnitamisena, mõnele isegi meeldib mu  kõkutamine. Ükskord tuli mulle tänaval juurde üks inimene ja ütles, et ta tahaks tutvuda selle toreda inimesega, kes kõnnib ringi alati naeratus näol.

Olin  hästi üllatunud, ei pea ennast  väga toredaks inimeseks, tihti kurvastan asjade üle, mille üle teised isegi  ei arva, et peaks üldse tähelepanu pöörama. Iga väike  halva maiguga vihje viib päevadeks mind kurvameelsuse rütmi.

Mu emakene ootas mind aastaid ja lõpuks kui ma sündisin,  kurvastas ta, et mis lapse ta saanud on, ise rõõmsameelne inimene ja tal on laps, kes isegi ei muiga.

Kui teised lapsed ammu juba häälega naersid, siis minu  nägu oli vahel  küll rahulolev, aga naeratust sealt tuli harva. Olevat olnud aastane , kui häälega naerma hakkasin.

Ema ikka paitas ja silitas ja kõdistas ja siis sai välja minust vaid väikse muige.

Kui siis häälega naerma hakkasin, siis naersin nagu vana mees,  koleda häälega.

Lõpuks kui  ema suure treenimise peale selle ilusa naeru endast üles leidsin, hakkas mu  vanaema kurjustama , et mida m kõkutan koguaeg, ema jälle kaitsma mind, ta oli nii suurt vaeva näinud , et minust naeru kätte saada ja turris vanainimene tahtis mu naerukajakat lämmatama hakata.

Kui mu tütreke väike oli, siis temagi naeris nagu väike vanamees,  minu ema ikka õpetas, et naera kenasti heleda häälega: ah ah ha, laps siis naeris ilusti heleda  häälega ja kohe selle peale pani  jälle naeru kolisema  nagu vana mees jämeda häälega –uhuhuuhuhuu.

Tõnu Lehtsaar kirjutas FB s:

„Kuivõrd me oleme need, keda väidame ennast olevat? Mis võib olla naeratuse taga?

Siis tuli kohe meelde  lugu mu naerust ja naeratusest.

Kui kunagi hirmus raske aeg oli, hing oli haige, elu pea peale pööratud, siis mu  kallim ütles, et itsitasin koguaeg nagu ullike. Peitsin oma hingevalu naeru taha.

Vahel, kui must masendus kallale kipub vaatan peeglisse, seda tõsist vananevat nägu on halb vaadata, manan näole naeratuse  ja kuidagi kergem hakkab.

Kui vaatan oma kaaslasi tantsimas või laulmas, siis on  kurb vaadata inimeste  kurje- kurbi nägusid, jääb mulje, et nad ei tee  seda rõõmuga, mida nad teevad  vaid justkui sundusega ja vastumeelselt.

Keegi neid ei sunni ju käima koorilaulu või tantsurühma. On vist üldlevinud arusaam, et kui sa naeratad, siis oled mingi imelik, natuke vaimust vaevatud või midagi hullemat?!
Kui mingid esinemised on, siis piltide pealt on näha kampa kurje-kurbi kujusid, järgmistele  põlvedele võib jäädagi mulje,  et küll see  hobitegevus oli raske ja kurb ?!

Alati kui tahaks kurvastada, mõtlen ma, et mis mul hästi on ja püüan  mitte mõelda väga asjadele, mida  mul pole ja muigan.

Praegu vaatan aknast  kevadise päikese kullatud õuele ja naeratan.

Ilusat kevade ootust kõigile!

Ja naeratage, kui hästi ei julge, siis tehke seda vähemalt  siis, kui keegi ei näe ;)

Mõnikord olen segaduses

Uni läks ära keset ööd ja  leides, et tuba veidi jahedaks on tõmmanud,  tahtsin süüdata tuld ahjus

Otsisin siis  tulealustust ja leidsin ühe kirja…

Mõtlesin, et kas süüdata temaga tuld või…

Mõlgutasin mõtteid, et huvitav , kas tänapäeval  ei õpetata koolis, et kuidas saata kirja.

Et kuidas vormistada ja millise paberi peale ja  et,  kas märkimikuleht sobib ja…?!

Veeretasin  käes märkmikust rebitud lehte ja jätsin ta targu põletamata.  Kui lapsed koju tulevad, siis küsin , mis nad sellest kirjavormistamisest arvavad.

Võib-olla tõesti oli kirja saatjal kiire ja  paremat paberit käepärast polnud , ega kääre kotis või ta ei ta, et selline paberilipakas võiks kedagi solvata?!

Mõned õpetused ehk jooksevadki mööda kõrvust, aga see kirjavormistamise värk on mul ikka hinge peal. Mu esimene õpetaja ei olnud kuigi  hea pedagoog mõnes mõttes aga see, kuidas üks endast lugupidav inimene peaks kirja vormistama, on mul siiani meeles.

Kirjutasin hiljuti ühele lugupeetud ja tuntud inimesele kirja ja ei olegi seda ära saatnud, sest vanakooli inimesele  kirja saates mõtlesin, et ehk solvan teda kuidagi  teda oma kirjaga tülitades. Ega mul väga asja polnudki, tahtsin avaldada oma vaimustust ja sümpaatiat ta vastu. Saab ta nüüd sellest rikkamaks,  kui ma teda oma kirjaga tülitan, aga mina vaesemaks küll, kui ma peaksin teda oma kirjatükiga  riivama kuidagi ja mina  negatiivse vastukaja saan.

Kiires ja elektroonilises maailmas me enam käsitsi oma läkitusi vist ei kirjutagi ja me vist ei oskagi oma saadetisi vormistada, pole õpetatud ?!

Jõulumõtted

Meego  Remmel küsis FBs :Mis jääb nendest jõuludest meelde?

Seda ei tea, mis järgmisel aastal mäletan.

Oli kaks kaunist teenistust Räpina kirikus, eilne natuke sogaste inimestega, kes ronisid üle kirikukoori  süle ja selja rõdu servale ennast näitama või ma ei  tea mida tegema.

Tänased kirikulised mahtusid kirikusse paremini ära, ei tahtnudki koori rõdule alpinisti mängima tulla ;)

Mina ei olnud kooriproovis väga käinud, sest proovide päeval on mul keraamika, millest ei taha  loobuda. Keegi  ütles, et  ei teadnudki , et koorliige olen. Mina naersin,  et  ma  olen see staar , kes käib vaid esinemiste ajal suud maigutamas ja lihtsalt ilus olemas. :P

Öeldi siis, et  peaksin ikka oma ilusate juustega all altari ees laulma,  et üleval koorirõdul pole mind rahvale nähagi.  Nali naljaks, proovisime siis ikka kõik seal koorirõdul üheskoos hakkama saada. Ühel hetkel  hakkasid tagumiste ridade naised ütlema, et nad ei näe dirigenti, see "ilustaar " varjas nad ära oma suurte juuste ja kasukaga, säeti mind siis rea otsa. Laulame edasi, aga siis ei näinud mina dirigenti, minu kõrval seisnud ilus pikk noorik keeras selja minu poole ja kahele poole kõikudes ja lauldes oli minu vaateväljas vaid ta mantli selg. Ronisin rida alla poole, et  tekiks  reast kaar ja kõik nägid dirigenti. Nii olingi kõigile, kes  viitsisid pilgu tõsta hästi näha. ;)
Nii  palju siis sellest naljast. Laulud olid mulle teada ja tuntud, niiet mõnes kohas tegin häält ka ;)

Olen saanud ära kallistada  kõik oma lapsed ja lapselapsed, osa lapsi  sõitsid ära ja osa on veel kodus. Kasulaps ei ole veel tulnud ja ei tea ka kas ta tuleb  sel vaheajal meile, on juba suur preili ja kodus arvutiga on mõnusam kui  kurja kasuema juures kes nõuab režiimist kinni pidamist, ei luba öösel kella kolmeni arvutis vahtida, käseb süüa kodu toitu ja kurjustab kui süüakse rämpstoitu ja  kodu toit  koerale antakse

Kingid saadud ja jagatud.

Ühest naljakast asjast tahtsin veel rääkida.

Tütar tuli koju ja jagas kõigile kinke,  mina siis vahtisin ka seal juures  vesise suuga.

Ühel hetkel  tütar ütleb , et tal on mulle ka kink.   Sõbranna oli mulle kinkinud kleidi , millega ma iseäranis kole ja paks välja näen, et sõpra  mitte solvata, olin selle kleidi ka selga tõmmanud, tekkis  paksu neegrinaise tunne ja laulsin siis traditsionaali „ Nobody Knows the Trouble I've Seen“.

Laps siis annab mulle kingi, mis koosnes suurest tükist küpsetamata jõulupraest.

Ütleb,  et  emake sa ei pea nüüd unistama  enam sellest, et kord ostad tüki liha, istud linna platsile purskkaevu  juurde pingile ja sööd seda   nii, et lõug tilgub ;)

Sa võid seda liha süüa soojas toas  :P

Olen ikka seda  kujutelma veeretanud oma mõtteis ja vahel ka välja öelnud, aga teoks ta väga ei saa, sest enne kui jõuan poodi, on maksud maksta ja muid asju  osta ja nii on see jäänudki unistuseks  :)

Nüüd siis ma seda soovunelmat enam ei heieta, vähemalt see kuu mitte enam. Jagus praeks ja hautiseks ja söömiseks kõigile

Pesin natuke nõusid, peitsin järgi jäänud toidud külma kaissu.

Lapsed  teevad all  ekraanielektroonika klubi, mina mõnulen teleka ees ja kuulan ahjupraksumist

Kauneid jõule kõigile!

Pildil on me noorem tütar esimesel advendil, kui asutasime end linna platsile kuuse alla advendi tuld tooma.

Ma ei kannaks iial ...

jalas musti viigipükse.

Mitte sel kombel nagu seda massiliselt tehakse - igal ajal, igas kohas, iga ilmaga ja  suvaliste lisanditega.

Ma kannaksin musti viigipükse vaid siis , kui nad istuksid mulle hästi ja mul oleks lisada samast riidest pikem jakk ning sobiv pluus. Ja kui need viigipüksid ja jakk  pole õmmeldud peenemast riidest ja lisatud pärleid ning tikandeid, ei läheks ma nendega iial teatrisse

Kui ma siin avaldasin oma vastumeelsust mustade pikkade pükste  vastu, siis sain kuulda, et teen oma avaldusega liiga inimestele, kel on ehk terviseprobleemid,  proteesid jne.

Tunnistan, et mul on selle riietumisega oma  probleem ja  eriline suhe. Keegi tark mu lapsepõlves  sai pugeda mu hinge ja  tekitada sellise tunde, et pidasin end inetuks. Et siis oma ebakindlust ja inetust varjata, hakkasin ma väga korralikult riides käima- hoolikalt  kangaid, moodi ja tegumoodi valides.

Nüüd kui mu vigur enam ei kannata mingit kriitikat, olen enda riietumise suhtes eriti kriitiline.

Kuna  tervis ei ole kiita ja finantsid ka, siis   olen teinud paar kostüümi  ja neid ma kannan  kasvõi ribadeks. Üks pidulikum ja teine igapäevane,  üks suveks ja teine talveks.

Tegelikult ei ole minu asi , mis teised seljas kannavad, aga kui on tegemist kollektiiviga, mille liige ma olen, siis teeb kurvaks küll , kui tahetakse mugavus soliidsuse  vastu vahetada.

Lähme kooriga naislauluseltsi juubelile Estonia kontsertsaali ja mida me selga paneme , mustad viigipüksid.

Karju appi!!!

Ma ei saa aru, kuidas naised  ei austa ennast ega teisi, käivad riides, kui vaesed  kolhoosnikud. Käige iga päev millega tahes, aga pidulikku kohta  minnes võiks ikka oma ilusaid riideid tuulutada.

Me oleme enamus üsna eakad,  me ei näe pükstes üldse kenad välja, kes on hirmus kõhnad, kes vastupidi ülekaalulised, aga me ilusas helesinises koorikostüümis näeme me kõik välja väga kenad, vaata et 10 aastat nooremad. Kui kisama hakkasin , et ma siis ei tulegi,  tehti mööndus, et kes tahab, tuleb pükstes ja kes ei taha, saab tulla kostüümis.  Sellest pole midagi kasu , MUL ON HÄBI minna sellise kooriga pealinna, kes ei viitsi välja ronida oma kuradi tagumikuhautajatest.

Käisin hiljuti teatris ja mida enamus naistest kandis seljas?!

Muidugi  mustad viigipüksid ja maotu kampsun , vähestel oli veidi  pidulikum pluus.   Inimesed, nõuka aeg on läbi, me ei pea enam käima riides kui sõdurid!!

Keegi ei näita enam näpuga, kui sa oled riides isikupäraselt!!

Inimesed , mis teil viga on??!!

Enamusel neist, kes olid oma igapäevase poeskäigu kostüümi teatrisse selga tõmmanud,  ma tean ei ole selliseid terviseprobleeme  ega proteese, et muud rõivast selga panna ei  saa.

Minu emakene oli kartsinoomi opi järgselt  hädas oma jalgadega, üks jalg oli 3 numbrit teisest suurem,  ta ei heitnud sellepärast meelt. Olles ise  onko dispanseri medõde,  leidis ta oma patsientide seast kingsepa, kes talle kenad jalavarjud tegi - ühed igapäevased, teised pidulikud.

Igakord, kui ema teatrisse läks, tuli ta töölt sel päeval otse koju, tegeles oma kehaga, võttis veeväljutus tablette ja pikutas,  et mahtuda kleiti ja kingadesse ja tunda ennast teatris olles mugavalt. Eelmisel   päeval oli valmistanud õhtusöögi, mida siis soojendas, et ei peaks enne teatrit jala peal olema. Teatrisse minekuks oli tal lastud endale kena kleit õmmelda.

Pikkade pükstega käis ta vaid reisil või sportimas.

Kõik inimesed ei peagi käima riides nii nagu mina või mu esiemad seda tegid, aga mul on kahju, et  on kadunud me elust pühapäev,  et ratsutame oma elust läbi vateeritud jopedes, dressides ja potastes, et meil ei ole vahet ei pidupäeval ega  argipäeval. Vaatan kord bussijamas lähenevaid inimesi ja silm fikseerib eatud naisinimesed- jalas potased, tumedad pikad püksid, seljas   mingid vormitud joped, käes maotud kilekotid, nende lähenedes märkan tuttavaid naisi, kes ei ole veel keskeaski, aga näevad   välja, kui kehvasti riides vanurid. Küsin, et kuhu minek. Saades vastuseks, et linna asju ajama ja arsti juurde, tuleb meelde, kuidas minu vanaema arstile läks. Selleks tarbeks olid riidekirstus pesu, kleit ja sukad ja seinal mantel, mida igapäev ei kantud. Igapäevaselt kandis vanaema endaõmmeldud pihikut, arstile minekuks ostis  mu ema mammale kena rinnahoidja ja pesu, et arsti juures oleks lihtsam ja mõni noobel arst šokki ei saaks  tsaariaegse pesu peale. Tänapäeval aga käiakse ringi pesuga, mis on mitu numbrit väiksem ja ei toeta ega peida  midagi vaid vastupidi. Isegi  saledad naised nöörivad end kinni kui kokkunööritud singi kitsa pesuga.

Väga vabandan, kui mu kirjatükk kedagi solvab või riivab.

Kasvatus mängib oma rolli  +  see,  et  mis ikka silma riivab, sellest mööda ei taha vaadata ja  vagusi edasi minna
ikka taban ende mõttelt, et mis meist nii saab , kui tormame hallist argipäevast veel hallimasse argipaeva, endalegi peeglis otsa vaatamata,  ei oska me pühitseda ei püha ei pühapäeva, ei oma me pühapäeva ülikonda ega kostüümi ja kui meil see on, ei pane me seda selga, sest  meil peab  hästi mugav olema ja me ei saagi aru miks meil nii halb on. süüdistame siis riiki ja ma ei te veel keda.
ikka tahan mõelda oma ema ja ja emaema peale, et mis siis nende  rahakotis oli, ei olnud rohkem, kui meil praegu , mitu korda oli vähem ja saadagi oli asju kehvem, praegu on igal tänava nurgal kaltsukas või mitu  ja rahagi on meil ikka kordades rohkem, kui me esiemadel. Minu vanaema näiteks sai 12 rubla pensioni.  Küsimus ei ole selles, kui rikkad me oleme, rahas või asjades vaid ma mõtlen ikka seda vaimuvarandust ja suhtumis ja austust endasse ja  oma ümbrusse. Kodust ei mindud välja lohakalt ega peeglisse vaatamata.
Võib ju öelda, et on ajad ja on kombed, mis muutuvad. Jah muidugi  me elame muutuvas ajas, aga kas me peame siis laskma ka oma vaimu lõdvaks, kui ajad muutuvad?! Mis meist nii saab ?!
Kui meid kutsutud ja seatud juhid ja liidrid meie meelest  oma käitumise või välimusega eksivad, oleme väga andestamatud, aga ennast peeglist ei vaata, kui kodust lahkume?!Tühja neist pikkadest mustadest pükstest, kandke neid  rõõmu ja mõnuga , kui see on teie ainus riietus, milles te end hästi tunnete, aga kas nüüd ongi see aeg, et kihutame aga läbi elu  end hästi mõnusalt ja mugavalt tundes, peaasi et ei pea end  karvavõrdki pingutama, istume igal pool jalad laiali, ilma et meie keha  paljastuks, paneme veel käed ka kintsude vahele, et rõhutada, kui mugav ja mõnus meil on, sellest hoolimata, kas meid näeb, siis näiteks teles kogu rahvas nii?!
Kas keegi sai aru, mis  mind seda kirjatükki kirjutama pani?!
Ütlete et olen vanaks irisejaks hakanud, ehk olengi?!
Kui ma märkan kellegi  silmades sära ja seljas- käes midagi kaunist, enda tehtud, mida iganes, mis  silma rõõmustab, ei jäta ma talle seda ütlemata, et kui ilus ta on. Muidugi ei lähe ma kedagi varrukast sikutama, kui märkan  midagi, mis mu silma ei rõõmusta.
Rõõmustagem  ennast ja teisi !?

Kiri kallimale

Sa ei näegi enam minus  seda noorikut,
 kel silmis sära ja rõõmus olek
teeb tuju heaks?!
Kelle kodu ja riided on
  justkui muinasjutu raamatust .
Kelle toidud keelele palsamiks,
  kätetöö omamoodi.
Ühe naise sisse peab ära mahtuma
 hea naine, perenaine, ema , vanaema,
 kunstnik, disainer,  õmbleja,
kokk ja köögitüdruk,
kelner, koristaja, pesunaine.
Siis  polegi ime ju,
et nahk nii suureks veninud
 nagu seal pesitseks kohe mitu naist.
Ärkad  hommikul:  ahjus tuli ,
 laud kaetud ja toidud valmis
 nii nagu sulle meeldib.
Sul  on raske öelda head sõna,
ainult torised, et mida ma tossutan siin.
Mis  ma ikka tossutan,
olen ärkvel juba enne koitu,
et keeta kohvi ja valmis panna toitu
oma meestele ,
kellest üks suur ja teine väike,
ärkan vara,  veel enne kui päike,
valab meie pisikese kodu peale oma soojust.

Kui siis ütlen, et ootaksin nii mõndagi head sõna ,
 kuulen, et olen justkui üleöö paksuks läinud
 ja siis ei saagi ju midagi head öeldagi,
sellele  paksule vanamoorile.
Ei ole ma midagi nii üleöö läinud,
tassin seda liigset ihu juba aastaid,
 sest pean ju end millegagi kaitsma -
 ütlemiste- arvamiste ja vaatamiste vastu. ;)
Kui ma veel oma malbe oleku juurde
 õhuke ka oleks, oleks ma ammu purunenud kildudeks?!

Mõnikord öeldakse järelhüüetes justkui lohutades, et ta elab me mõtetes edasi

...

Mõtsin,  et  kas me siis koguaeg  ja iga päev nüüd mõtleme oma surnud sõprade ja lähedaste peale?!

Täna siis rosoljet tehes mõtsin, kui sibulat lõikasin,  et sibulat armastas mu tädi süüa  leiva peal ja kui keegi ütles et kuis sa nii sööd, oli ta vastanud, et ega ta kedagi suudlema hakka.

  Kui  aiast õuna tõin ja floksidest ning asparaagusest möödusin, meenus kuidas me isaga sületaie flokse tädile kirstu kaasa panime, ei ostnud mingeid võõraste kasvatatud ja kaugelt toodud õisi vaid korjasime mu aiast, mis just õitses ja ütles et võta mind. Kui mu teine  tädi siis oma õele lina peale hakkas panema , kui matusetalitus lõpul oli, vakatas nende roosade õite peale, olid natuke tavatud neid näha seal teiste valgete õite vahel.

Õuna salatisse lõigates meenus, et mu kadunud sõber ikka ütles, et rikuvad alati salati ära sinna õuna  sisse segades-lõigates. Alati kui küüslauku lõikan- koorin- söön, meenuvad mu kadund ema ja  mu üks armas kena kolleeg,  kes ikka mind pursslaukku sööma kutsus.

Istudes  magamistoas voodil, panen jalad tikitud vaibale, mõtlen et kui palju mu vanaema neid vaipu ikka teha, kududa ja tikkida jaksas.

Ronin voodisse ja tõmban peale teki, mis on mu kadunud sõbranna pärandus või kui ta kingitud väikse portselanlambi süütan , mõtlen  kui äge sõbranna mul oli. Hommikuti,  kui muna ja sinki praen, meenutan oma  emapoolset vanaema, kes igal hommikul killu  suitsupekki pannile pani. Soetasin endale sarnase pisikese plekkkausigi , et pliidiservas siis sibulat ja pekki soojas hoida nagu tegi seda mu mamma. Kui  tänavale, kodust välja lähen, panen selga kadund sõbranna pärandatud rahvariide seelikuriidest vesti, mis teeb mind kenaks, sooliidseks ja rahvuslikuks. Nii ma siis iga päev toimetan koos oma kallitega vaimus.

Viies blogimispäev

Ärkasin kolmveerand kaheksa ja hakkasin siputama
Kohv üles, puder sooja, triks selga. Mehel lahtist raha mu basseini jaoks ei olnud, hakkasin magavaid lapsi tülitama. Tütar lubas mulle selle raha. Pistsin pudru põske ja tormasin bussijaama.
Üks kohalik mees veab rahvast kord nädalas Värska ujuma oma mikrobussiga. Bassein oli peaaegu inimtühi ja hea oli teha oma võimlemist uhkes üksinduses. Tulin tagasi ja leidsin et kodu on täis asjalikke piruka küpsetajaid, mõni pirukas oli laual ka juba valmis ja mõnusalt krõbe, lubasin endale tassi kohvi ja ühe piruka ning jätsin lapsed alla talitama ja olen jälle voodisõber.Ühel hetkel kuulsin, et koer väga vingub aja ühe trompeti asemel mängib kaks. Läksin alla seda asja uurima ja selguski , et keskmised lapsed käis ringi pasunad käes ja tekitasid sellega ka helisid. Lapselapsed oli avastanud enda jaoks sünteka ja lärmasid sellega. Sain jälle mõnusaid värskeid pirukaid maitsta. Olen kuidagi uimane peale basseini. Üks proua helistas, et kas naisteühingu laager toimub, ma isegi ei tea, kas toimub. Olen kuidagi nörritatud, et pakun mõnusat võimalust enda juures olla ja tagasiside on kuidagi väga loid. Ma ei küsi raha öömaja eest, süüagi olen nõus tasuta andma- makarone ja kaerahelbeid. Ostsin peotelgi, et meil oleks mõnus kuskil istuda, et ei pea iga asja pärast majja ronima…
Vaatasin veidi telekat ja tukkusin. Maja kihab häältes ja kilkeist. Nii tore on , kui lapsed kodus on ja vastutus lastelaste eest on natuke kaugemale minust nihkunud. Ajan kargu alla ja vaatan, mis majas toimub, kuidagi vaikseks on jäänud ;)Selge, miks nii vaikne.
Lapsed on läinud koeraga jalutama ja poodi ning jätnud lapselapsed arvutile hoida. Tegin endale tassi puljongit ja lubasin endale paar pirukat. Tõeline pirukapidu täna
Loputasin tassi, katsin piruka käterätiga, et mitte lubada oma toitu kärbestele jalutamiseks ja olen jälle voodisõber.Lapsed tegid sauna ja tegid õue tule, et grillida liha.
Pesid saunas puhtaks ennast ja lapselapsed. Istuvad nüüd kõik õues ja jutlevad ja naeravad, mina kärsatasin ka veidi aega liha ja olin nende seltsis õuel, ühel hetkel väsisin ära ja tulin ära. Pesin paagidušši all jalad ja olen nüüd voodisõber.