Mulle ühel päeval öeldi, et olen üks väga eriline inimene. Kuulsin ütleja hääletoonis justkui pilget ja üleolekut, aga tegin näo, et ei kuulnud ega saanud millestki aru.

Tegelikult inimestena oleme kõik väga erilised, igaüks isemoodi. Kui pidin ülemusena koondama oma kolleege kunagi, siis ütlesin, et ei taha kedagi lahti lasta, sest iga inimene on omaette väärtus, oma heade ja halbade külgedega, iga inimene on kui Jumala kingitus.

Eks igaüks ela nii nagu ta oskab, milline on ta kaasavara, geenid, ambitsioonid ja eesmärgid. Igaüks meist vajab kuhugi kuulumist, et teda keegi vajab, et ta on väärtuslik, et on kuhugi oodatud...

Kolmapäeviti võtan oma kohvitermose, kolmerattase ja kihutan päevakeskusesse. Keedan kohvi, katan laua, et kui tulevad kliendid, soovin et nad tunneksid ennast sinna väga oodatuna, kohvilõhnasesse tuppa, kaunilt kaetud laua taha.

Nädal aega mõtlen, mida põnevat ma seal klientidega teen, mida koos valmistame, kuhu läheme koos...

Kui mu lasteaed suleti, siis mu armas sõber ütles, et mu lasteaed on nüüd päevakeskuses.

Ma ei mahu paljudesse raamidesse, panen kodust välja minnes pähe kübara, kätte armsa sõbra heegeldatud kindad ja olen nagu olen, kas nüüd napakalt eriline, aga lihtsalt nagu välja tuleb nagu mu geenid, kasvatus ja tõekspidamised lubavad..