Töötu tüdruku kummalised mõtted

Sellel sügisel olen siis tööta tööline
Hommikul ei pea ma tõusma, kui just ei taha olla hirmus tubli koduperenaine ja oma tiinekaid kiusata
Peaks vist tegelikult hommikul hirmus vara tõusma ja istuma pudrukausiga poiste nina alla
Muidu tormavad hiljaksjäämise hirmuga ja tühja kõhuga pea ees uksest välja, riide rada kapiuksest selja taga sabas, sest pole ju aega rahulikult vaadata, mis selga saab ja õhtul lihtsalt ei viitsi asju valmis panna.
Mina muidugi mütttan poole ööni võileibu teha, sõiduraha otsida, süüa teha, koristada, poes käia ja ei saa enne kaheksat järgmisel hommikul jalgu alla. Selleks kellaajaks on juba kas kõik läinud või lootusetult hiljaks jäänud.
Võileiva pakkumine jääb vist varsti ära, sest see pidi kõige kallim toit olema ja töötu abirahaga ei saa nagu kallieid asju endale enam lubada. Pean oma mõistuse tagataskust välja võtma ellujäämise teadmised, kui eelmine kord töötuks jäin. See oli kuskil 80 ndate lõpus. Sõime siis ohjeldamatult praekartulit ja jõime taimeteed peale.
Naabrinaine müüs piima võlgu ja mingi memmeke tõi mehele kella paranduse eest igivana tangu.
Keetsin neid tange vahel mitu päeva
Nüüd pole lehmatädist naabrinaist
ja piimasuppi vist hommikul eriti enne kooli pakkuma ei hakka.
Siis olid lapsed väikesed ja oli elutempogi teine.
Koolilapseks said nad siis, kui uuesti tööle sain, tegin ise endale ja külanaistele töökoha
Nüüd olen 13 aastat vanem ja entusiasmi hakkama saamiseks polegi nagu ja ei tahtmist ega jõudu.
Huvitav kaua ma siis siin kodus norutan, homme torman juba arvuti koolitusse ja järgmisel nädalal oli vist ka mingi koolitus
Koju ma virisema vist ikka ei jää, aga siuke urgu peitmise tunne on küll peal.
Paneks ahju kütte , sööks midagi head ja tõmbaks teki üle pea.
EI SAA!!!!!
Poisid tulevad varsti koolist ja siis on nad peadpidi külmkapis ja et nad hommikuleiba ära ei sööks , pean midagi vaaritama.
Ajan nüüd kargu alla ja kööki pliiti kütma, ehk jaksan mõne nurga hiilgama ka nühkida, siis on endalgi hea vaadata, teised ju niikuinii ei näe, ei mind ei mu elamist.
Ükskord kui olin hirmus kaua koduperenaine olnud ja ja selle kodus olemisega endameelest juba jaburaks läinud, värvisin pea lillaks , et natuke rutiini lõhkuda. Mitte keegi ei näinud, kõndisin oma pere keskel selle peaga 3 päeva, enne kui mu emale külla sõitsime ja see kohe mind nähes koleda häälega röökima pistis.
Nüüd küll külmetavad juba mu paljad varbad, lähen teen tule pliidi alla
See on ikka hea, kui oma küte on, kütan millal tahan ja praegu ongi see tahtmise koht