Tuesday, October 27, 2009

Korraldasin kodus revolutsiooni

Esitasin ultimaatumeid ja kutsusin kodakondseid läbirääkimistele
Panime kirja probleeme ja nende lahenduste variante
Minukesele tundus, et tema põhivajadusi ja füsioloogilisi vajadusi on piiratud, ahistatud ja keelatud
Esitasin nõudmisi ja pakkusin omapoolseid lahendusi
Kes pakkus:
1. et võiks maja hakata ümber ehitama,
2.kes kellegi majast välja tõstmise
3.kes kodukorda korrigeerida
Maja ümberehitamine võtaks palju aega ja selle aja jooksul oleksin ma kas hullunud surnud või välja kolinud
Kedagi ma kodust välja tõstma ei hakka, sest sellega piiraksin ma kellegi teise põhivajadusi
Leppisime kokku:
1. et igal õhtul kell 21 on meie majas öörahu
Igaüks, kes tahab mingi asjaga tegeleda, teeb seda vaikselt oma toas , teisi oma tegevusega segamata
2. üks päev nädalas õhtuti on teise korruse kasutamine piiratud, sellel kindlal õhtul võib üleval liikuda vaid minukene ja minu mees, lapsed on all korrusel ja ülesse ei tule, isegi mitte koputama
3. kodused tööd on jagatud ära ja igaüks vastutab oma lõigu eest ja keegi ei pea neid selleks sundima, et asi tehtud saaks
4.kõik vaatavad, et elektrit asjata ei kulutataks ja kes saab läheb tööle
5.kellel sissetulekuid on, arvestab sellega, et teistel ka söövad suud peas on ja ostab ühisesse kappi puuduvaid toiduaineid
Kuidas need asjad toimima hakkavad, näitab elu
Ma ei taha ära kiita, aga esialgu on päris kena, kui solgiämbrid iseenesest tühjenevad, õhtuti võtab majas maad õnnis rahu, kui ma magan kikivarvul käiakse ja kappi siginevad toiduained, mida mina ostnud pole ning üleliigseid tulesid keegi vargsi kustutamas käib…

2 comments:

sjgelle said...

Head reeglid. Reeglid on üldse head, kui nad kehtivad kõigile ühtemoodi.

Viimane tundus mulle laialivalguv ja küsitav. Ei tundu midagi ebaõiglasemat, kui see, et sa pead oma niigi kasina sissetuleku eest ostma toitu, et jaguks kõigile. Esiteks - toitu pole kunagi piisavalt, teiseks - on ka muud vajadused.
Mul oli kunagi perekond, kus mina üksi teenisin, suid oli aga kokku 5. Üks oli minu tütar, ülejäänud said riigilt pensioni. Mulle tundus ikka hullult ülekohtune, et pidasin kõiki oma palgast ülal.
See periood lõppes küll suhteliselt ruttu, ja polekski nagu põhjust meenutada.
Ühise leibkonna puhul oleks mõistlik, kui kõik annaksid oma panuse ehk majapidamisraha ühiskassasse. Juhul, kui on peres rohkem teenijaid kui üks või null.

joanamari said...

me polnud sellest söögi ostmisest ammu rääkinud ja mulle tundus et asi on kontrolli alt väljas
tegelikult olid kõik aru saanud mida millega silmas pidasin ja eisalgu olid kõik tublid ja püüdsid uutest reeglitest kinni pidada