Tuesday, October 20, 2009

Pole mõtet minna, nii kui nii pärast kahetsed

Selliste sõnadega saadeti mind kodust teele
Niimoodi ma siis läksin, kahtlus ja kõhklus hinges kooli 50.juubelile
Seisin Vanemuise kontserdisaali fuajees ja mõtlesin mis ma seal ometi teen, kõik inimesed kes must mööda ja ümber minu tunglesid, tundusid esialgu kõik mulle täiesti võõrad inimesed
Kaugelt kohale tuldud, nägu pähe tehtud, kleit lapitud, juuksed pestud ja kammitud-ära ka ei tahtnud enam minna
Vaatasin mis toimuma hakkab
Lõpuks saabus ka mu vana klassijuhataja ja riburadapidi ka 3 endist klassiõde, kes olid ikka hästi rõõmsad mind nähes, kui nad just vahepeal näitlemist pole kusagil õppimas käinud
Tore oli neid näha, mõnda polnud aastaid näinud, mõnda olin ka hiljuti kohanud, muutunud enamasti nad polnud
Ainult veidi vanemaks
Siirdusime koos saali, kuulasime, vaatasime meeleolukat kontserti ja saalisime siis mööda kontserdisaali ruume ringi, ikka trepist üles ja alla ja ühte ruumi ja teise ruumi ja sealt jälle välja
Seisime saali uksel kui vaesed sugulased
Kaotasime ära klassijuhataja, olime kui peata kanad
Kukkusin virisema, et mu jalad ei ole vaimustatud nende vastu ööd vaevamisest
Mingi mitu tundi läks aega, enne kui keegi kuulda võttis mu hädaldamist
Jube nõme oli vaadata klassiõdedele ülalt alla ja teiste koolikaaslaste kiilanevatesse peadesse Olen ikka jätkuvalt üks kooli pikimaid tüdrukuid
Lõpuks ikka istusime lauda, igale klassile oli mingi nurk fuajeest eraldatud, aga seks ajaks olid mõned kooli kaaslased ikka väga julgust võtnud ja lärm tõusis taevasse
Kui üks mees-inimene avastas minu kohalolu, valjuhäälselt sellest ka teatades, muutus olemine veidi piinlikuks
Mu klassiõed leidsid ka, et võiks koju minna
Klassiõde hea tüdruk viis mind autoga bussipeatusse, kust hõlpsalt isa juurde sain
Isa juures siis mõtlesin, et kas kahetseda kokkutulekule minekut või mitte
Hulga raha sai ära raisatud, aga maailmapilt avardus ka mitme uue teadmise võrra, mida ma oma kooli kohta enne ei teadnudki, aga mida siis kontserdil kuulsin, nägin
Tore oli näha vananevaid õpetajaid ja kooli kaaslasi, soliidseid kunagisi poisse ja tüdrukuid
Paljud õpetajad, keda oleks näha tahtnud, olid haiged ja koosviibimine jäi kuidagi poolikuks
Korraldus oli muidu ka natuke nihu
Õpetajatele oli korraldatud tasuta bankett, aga vilistlased said märgikese ja tühja laua taha seista, isegi istumist pidi ise endale otsima
Oleks võinud veidi raha rohkem kasseerida ja igale klassile miskid suupisted organiseerida laua peale Aga korraldajad ei suutnud isegi neid inimesi kõiki kirja panna, kes olid maksnud osalustasu ära
Nii et see viimane oleks neil ehk täitsa ülejõu käinud

Pidime istuma õhtu otsa kas niisama või kalli raha eest alkoholi ostma
Seda viimast me ei teinud, sest tundub, et me pole keegi oma klassist, kes kohal olid, joomist selgeks õppinud
Nüüd olen targem, et teinekord võtan miskit kaasa, et mitte istuda kui tuku nui tühja lauda vahtides
Koolimärgi kruvisin uhkusega oma esinduskleidile, töökoha märgi kõrvale
Inimene vajab seda, et ta kuhugi kuulub, nüüd on mul juba kaks asja, mille liikmeks olemise märk käega katsutav on;)
Kui ikka mõtlema hakata, siis ikka pole nagu üldse põhjust kahetseda, et kodust välja tulin ennast näitasin ja teisi vaatasin
Raha tuleb ja raha läheb, ainult sellest on kahju et kassijuhatajaga kohtumine nii põgusaks jäi, tema pärast ma ju põhiliselt välja läksin
Aga iial ei tea mis milleks hea on

2 comments:

sjgelle.blogspot.com said...

Mis kooli Sa lõpetasid? tartus siis?
Kooli kokkutulekud on muidu vahvad, aga eks kõik oleneb muidugi sellest, kes kohale tulevad.
varem olid need südamlikumad jah, nüüd on kogu elu nii kallis, et peab tõepoolest võileivad kaasa tegema.
Mei kooli kokkutulekutega on nii, et olen seal kolmes funktsioonis. ise vilistlane, siis veel 5 klassi juhataja ja õpetajana tööl ka. Viimati istusin pool õhtut registratuuris. Kui vabanesin, siis olid minu klassikaaslased juba ära läinud.

joanamari said...

see kool oli Lähte Keskkool mille 30 aastat tagasi lõpetasin