Kellele rõõmuks, kellele kurvastuseks, aga ma olen tagasi!!!!
Elus ja haiglast väljas
Ma ei taha ära kiita, aga kui minu ravitohter sama osav lõikaja ja traageldaja on, kui kena ta suhtlema on, läks mul hästi
Nädalake möödus kui linnutiivul
Esmaspäeval läksin haiglasse sisse, leppisin oma viimase soovi asjad haigla hingekarjasega kokku, kolisin palatisse sisse, sõbrunesin palatikaaslastega…
Teisipäeva hommikul hakkasin oppi ootama ja see läks pikalt, tundus et rahusti mõju on juba üle enne, kui lõikuseks läheb
Pärast oppi ärkasin kenasti, uimane veidi olin ja nõrgake, aga see käib asja juurde
Arst käskis kohe liigutama hakata ja mina kuulekas tüdruk lasin endale haiglasse oma ratastantsu tooli tuua ja voorisin iga päev peale korraldust mööda haigla koridore rõõmsalt ringi
Naistepäeval tõi mu lapselapse isa mulle kaunid tulbid ja kesknädalal üks noor pastor kena punase roosi
Seega käis mul mitu külalist ja kõige parem meel oli mul mu lapsepõlve sõbrast, kes aitas mind öösel vetsu, kui kõik pudelid ja voolikud mu küljes rippusid ja ma hirmus nõrk olin
Ta töötab samas majas hooldusõena ja sai oma osakonnast just mulle õigel ajal välja lipsata;)
Reedeks lubati siis koju, aga kolmapäeval taheti mind veel ultrahelis näha ja veel niite välja võtta
Nii siis otse koju ma ei põrutanud, vaid tüütan 5 päeva oma sõpra
Arst küll ütles, et kui niikauaks külla jääda, on sõprus läbi, aga sõbranna ütles, et nii pirtsakas ta ka ei ole
Tütreke ja armas sõber transportisid mind siis paar maja edasi ja nüüd ma nüüd roogin oma ummistunud neti postkasti ja vaaritan õhtuks püree suppi
Olen otsustanud tubliks hakata ja tubliks jäädagi
Tänan kõiki, kes pöialt hoidsid, nüüd on vaid paranemist oodata ja ise tubli olla
Rühime läbi tuisu ja tormi kevade poole;)