Käisin eile hullumajas

Uurisin oma sõbra käest telefonis, et millega ta tegeleb, ütles et on jube kiire, et organiseerib festivali
Uurisin siis netist, et mis värk on ja mõtsin, et kui oma tähtsad Tartu käigud ära saavad, siis astun sealt läbi, enne koju sõitmist.
Eile peale lõunat seadsin sammud endise hullumaja poole.
Kui jõudsin maja ukseni, kargas sealt välja mu vana ülikooli kunstikabineti kaaslane ja tormas bussipeatuse poole.
Küsisin, et kas üritus lõppes ära?
Ütles, et ei, et käib edasi, aga et Jaan hakkas koledaid hääli tegema ja tema tuli tulema.
Kartsin juba, et Jaan on end üle pingutanud ja tal on midagi viga, et koledaid hääli teeb ;)
Astusin majja sisse ja mind haaras õudus.
Maja, kus olin olnud 30ne aasta eest, polnud saanud vahepeal erilist remontigi.
Kõik oli kuidagi tuttav ja samas ka jube.
Vanad mälestuse kerkisid oma jubedusega esile.
Jaaniga polnud midagi lahti, tormas rõõmsalt ja entusiastlikult ringi, korraldades ja kamandades.
Ülemise korruse seinad olid täis meeletult võimsaid maale ja joonistusi.
Ilmar Malini, Enn Tegova, Ahti Seppeti, Kristina Viina, Raivo Kelomehe, Elo Järve, Jüri Kase, Vello Vinna, Enn Põldroosi, Markus Kasemaa ja Andrus Kasemaa looming.
Kogu teine korrus oli tunglevat rahvast täis ja nende seas palju vanu tuttavaid.
Paljud tundsid mind ära, mõned ei tundnud või ehk ei tahtnud tunda;)
Asutasime end Tiina Siimetsaga saali, milleks oli endine poolkinnise osakonna naiste palat, kus omal ajal viibisid 30 naist korraga ühes suures ruumis.
Nüüd olid voodite asemel pingiread ja pillid, prožektorid, mikrofonid, kõlarid…
Sättisime end Tiinaga ühte pingi ritta istuma ja asusime vaatama ja kuulama: mis meile pakutakse.
Leidsime, et Jaan on viimasel ajal väga julgeks ja vahvaks muutunud, lausa õitsele puhkenud.
Meie ette astusid andekad muusikud ja Jaan Malin.
„Saal“ läks kaunist muusikat ja Jaani esinemisest kihama.
Naersime südamest.
Vaatasin kella ja avastasin, et aeg on niikaugel , et peaksin oma kaasavõetud õhtusööki sööma.
Väikese vaheaja saingi ära kasutada enda toitmiseks.
Eesruumis leidsin Doris Kareva ja temaga kaasasoleva koerast iluduse.
Sättisin end nende kõrvale pingile einestama.
Koerakene ronis toolile minu kõrval ja asus mu toitu nuusutama, küsisin Dorise käest, et kas võin ta koeraga oma toitu jagada.
Doris vastas, et ei tohi, sest ta neljajalgsel sõbral oli just hiljuti seedehäire ja ma ei või talle midagi anda.
Koerake aga muudkui istus mu kõrval ja vaata minu söömist kurva näoga.
Ütlesin koerale, et mul ei ole üldse kahju talle oma toitu jagada, aga perenaine ei luba.
Selle lause peale keeras koer rahulikult mulle selja ja istus maha.
Mul oleks ta majesteetliku käitumise peale imestusest toit kurku läinud.
Kus on ikka koer!!!
Minu oma Muki oleks norinud edasi ja ikka häälekalt.

Peale enda toitmist suundusin „saali“ tagasi.
Siis hakkas esinema imekaunis araablanna, Hanane Aad (Austria/Liibanon),oma araabiakeelsete luuletustega.
Inglisekeelne tõlge oli juures, nii sai ka sisust enamvähem aru, kui olime ta kaunilt kõlavad luulehelid ära kuulanud.

Pärast väikest vaheaega asusid me ette pingile Andres Ehin, Kristiina Ehin, Anti Saar.
Meeste luule ja esinemine oli vahva, aga eriliselt hinge läks Kristiina Ehini esinemine.
Olen ennegi kuulnud ta lugemist, aga telest ja isegi ise midagi vist lugenud
Tema vahetu esinemine puudutas mind väga, kaunis noor naine seisis otse mu ees, vaatas mulle silma ja luges oma tunnetest nii nagu oleks ta sõnadesse põimitud minu isiklikud tundmused.
Kuulasin andunult kõike pakutavat ja unustasin aja, et pidin mingi kell minema kojusõitvale bussile.
Helistasin kaasale ja ta mõistis kenasti, miks polnud jõudnud kodumaile.
Läksin peale koju helistamist saali tagasi ja meie ette saabus Margo Kõlar.
Esitas meile oma muusikalise pala, mis oli nii muusika kui ka helid elust enesest.
Istusin ja mõtlesin, et vot sellise andeka inimesega olen ühes klassis olnud ja isegi koos musitseerinud.
Peale Margo etteastet astusid meie ette Igor Kotjuh, Hasso Krull, Tobi Kunze
Olin äkki jube väsinud ja tundus, et Doris hakkab ka lahkuma
Uurisin, et kas nad saavad mind kesklinna viia, nad olid lahkelt nõus ja asusin siis ennast riietama ning seadma äraminekule.
Mööda maja väljapääsu poole trügides inimsummast läbi, kostsid saalist muusika helid, seal oli sättind rahva ette end mängima ansambel Kreatiivmootor.
Olin pikast päevast ja kultuurilaksust uimane ja ei tahtnud enam midagi ega kedagi kuulata.
Uksel kohtasin Matti Miliust, kellele hiljutise juubeli puhul õnne soovisin.
Kui edasi tagasi sebisin, sain veel möödaminnes paar sõna Margoga, kellega omal ajal mõnda aega ühes klassis käisime, räägitud.
Õues sättisin end Dorise autosse ja sõit võis alata.
Koerake sõbralik ja armas, pani oma pea mu põse kõrvale sõidu ajal, et eest välja vaadata
Sain kenasti Riia mäele.
Tänasin Dorist ja ta kaaslast ja asutasin end tütre poole ööbima minema.
Paar korda veel mõtsin, et ehk lähen ka Genialistide klubisse after partyle, aga siis otsustasin, et lähen hoopis koju magama.
Ja õigesti tegin: nagu mul pea patja puudutas, kustusin ära.
Hommikul eelmist õhtut meenutades, haarasid mind vastakad tunded.
See maja oli seotud jubedate mälestustega ja need isegi segasid mind esialgu festivali esinejate ettekannetesse süvenemast.
Festival ise oli kenasti korraldatud ja niipalju, kui mina nägin ja kuulsin oli kõik väga tore
Tänud korraldajatele ja esinejatele, meeleoluka õhtu eest!!!!