Ma tahtsin üleeile Jumala juurde minna
Aga tal olid minuga vist mingid tähtsad plaanid ja arvas vist, et mul on siin maa peal veel palju tegemist
Seda viimast arvasin mina ka, sest surmahirm ei ole ikka kuigi hea asi, mida üle elada
See oli ikka päris valus, see surmahingus, mitte füüsiliselt aga kuidagi teistmoodi
Ma ei ütleks, et mul oleks hirm olnud surma, ees aga selline abitus oli ja mingi kummaline hirm ja midagi veel
Tegin rahulikult oma igapäevaseis asju
Kütsin pliiti, pesin nõusid, valmistasin lõunaks magustoitu…
Äkki hakkas maa kõikuma ja selline iiveldus tuli peale, et hirmus
Panin kuhugi need asjad, mis sel momendil käes olid ja ma ei tea, kuidas tuppa laua taha maha istuma suutsin koperdada
Iiveldus ja maa meeletu pöörlemine jätkus
Ma ei suutnud midagi teha ega ka appi karjuda
Sest viimasest poleks olnud kasugi, sest elan teistest majadest eraldi ja mu naabrinaine on kolinud talveks ära
Telefoni haarata ei suutnud ja kui oleks suutnud, siis rääkimisega ma toime ei tulnud sel hetkel
Istusin tükk aega laua taga ja ootasin, et see jama üle läheks, vabisesin üleni ja iiveldasin, ise lauast kinni hoides, sest kartsin hirmsasti maha kukkuda, tasakaal oli kuhugi mujale läinud minu seest
Silmasin laual oma mobiili ja püüdsin temaga kuhugi helistada, näpulukku maha ei saanud
Loobusin telefonilt abi palumast
Istusin edasi ja vabisesin ja iiveldasin edasi
Siis tekkis mõte, et saab ju helistada ka nii, et näpulukk peal
112 on see number, mis laseb ennast nii valida
Vajutasin ja telefon hakkas helistama
Kuulsin ühel hetkel, et keegi räägib minuga: „Mis juhtus?“
Vastasin, et halb on olla
Kuidas see halb on
Hissand, kust ma oskan seletada, kui rääkidagi raske on
Küsis, kui vana ma olen
Kui vastasin, et 50, oli kähku mu aadressi vaja
Lubas saata auto
Ja lõpetas kõne, mõtsin mida ma nüüd teen
Tuba segamini, koer lahti, aga mina istun laua taga ja hoian lauast kinni
Ühel hetkel kuulsin, et koer väga haugub ja koperdasin ukseni
Tulid ilusad punastes tunkedes kenad inimesed, koer neid süüa ei tahtnud ja nad said kenasti tuppa
Lasid mul pikali heita , mõtsin et kuhu ometi?!
No poja tuppa
Jeerum seal ju selline segadus, riided maas, voodi tegemata, kitarrid põrandal, laudadel kõik asjad segamini, pesu igal pool rippumas ja riputamata...
Midagi ei olnud teha , häda ei andnud häbeneda
Viskusin põrandale lapse asemele , kakkusin särgi seljas, tõmbasin teki kõhu ja strateegiliste paikade peale
Õde siis tegi ise põlglikku nägu tehes mulle ekg ära, ise oma poriste saabastega mu poja toas sõkkudes ja asju vastikult jalust tõugates
Kuijutan ette, mis jutud nüüd linna peal, et milline elamine...
Järgmihe kord otsin suremiseks päeva, kui olen maja äsja üle lakkunud;)
Hiljem võtsid veresuhkru prooviks verd, mõõtsid rõhku ja muid näitajaid, mis ennast üldse ühele näpu otsa pandavale aparaadile eriti näidata ei tahtnud ja vaatasid mind
Mis mind vaadata;)
Tasapisi hakkas veri näkku tagasi tulema ja kiirabi kirjutas midagi kollasele paberile ning läks ära
Helistasin kallimale, et mina ei suuda lõunale minna, on vaja, et mulle järele tuldaks
Koperdasin end riide ja kakkusin värava poole, istusin sinna tooliga maha ja hakkasin perearstile helistama
Õekene võttis vastu ja pani mulle järgmiseks nädalaks aja
Kui kallim saabus, ei suutnud ma ennast enam hästi väljendada
Lõunat süües tükkis lusikas suust mööda minema
Tekkis tuim, tuikav peavalu, mis ikka järgi ei taha jääda
Õhtul uimerdasin kuidagi ringi ja lõpuks kui voodisse ronisin, käis kallim mu voodi otsa juures istumas ja mulle otsa vahtimas mureliku näoga
Ise öeldes , et väsis ära ja ta ei vahi midagi;)
Tõin lapse lasteaiast ära ja kobisin varakult sängi, sest pea tuikas valutada ikka hoolega
Hommik midagi paremat ei toonud, peale töökese tegemist, lasin end viia diakoonia majja näputööd tegema ja kui lõuna saabus, ei jõudnud ära oodata, millal pastor oma kõne lõpetab, et temaga koos koju saada
Peas selline tunne nagu oleks keegi mind sinna millegi tugevaga löönud
Õhtul kodus tuli välja, et kallim on auto ribadeks võtnud, sest see ammu kolises ja tegi koledaid hääli ja lapsele järgi minna ei saanud, sest mees ei jaksanud autot enam kokku panna
Vanatädi, kes samas lasteaias töötab, kus Tormi käib, kohe kõrval rühmas, oli lahkelt nõus last õhtul koju tulles kaasa haarama
Sain niimoodi eilse õhtu lihtsamalt
Kui enam ei jaksanud ringi tatsuda, sirutasin end voodi sõbraks ja olin õnnelik, et ei pea üle oma varju hüppama, lapse järele minnes
Lapseke tuli vanatädiga rõõmsalt lasteaiast koju ja vanaisa sai hoovil askeldades möödamineva tädi käest sugeda, et lapsel sellise ilmaga salli pole
Mina muidugi kustusin ammu enne teisi ära ja keegi helistas mulle 23 ajal mingi töö asja pärast
Olin ahastuses, sest ei saanud aru, mis minult tahetakse ja ei suutnud ka ärgata ja seda asja ära teha
Magasin edasi ja kui hommikul tööle hakkasin, oli see asi ilma minuta juba korda aetud
Uus hommik tõi jamasid juurde, keegi ei saanud peale minu last viima minna ja termomeeter näitas 13 miinus kraadi
Mina olin veel hädas sellega, et kogu lapse garderoob on nailonist ja polüestrist
Mõtsin, et seal külma käes on laps kohe külmast kange, kui need naftad talle ümber panen
Suure kaevamise peale leidsin mingid igivanad karupüksid ja hirmus suure mohäärkampsuni tavalistele riietele peale tõmmata
Asutasin end siis kubujusside rännakule, enne Tormiga ägedalt tülitsedes, sest ta ei suutnud aru saada, miks peab äkki nii palju riided selga toppima ja milleks ometi veel kõige peale see imelik sall;)
Kui olin lapse saanud käruga tänavale tiritud, märkasin naabreid oma lapsega lasteaia teele end asutamas, nad oli lahked ja võtsid meid ka saba peale ja tõid mind ka tagasi pärast
Uimerdasin mööda maja, lasin kellelgi ennast veel kütte puudega aidata ja hakkasin plaani pidama, kuidas saaks lapse lasteaiast kergema vaevaga kätte
Ikka on selline tunne nagu siis, kui paari aasta eest bussiga külje peal maandusin ja teistele + ratastoolid pehmet kukkumist võimaldasin
Loodan, et asjad paremuse poole end veavad või ma oma uue minaga, kel ehk nüüd peas mõni soon vähem on ära harjun
Kallim ikka narrib mind, et teadagi mis haigused need on, kus valguse ja vee kartus kallale tulevad;)
Veekartust mul pole, aga pimedas on mu kannatada saanud peal parem olla
10 comments:
see pisikese inimese kubujussi pilt on netist laenatud, aga nii meie põnni moodi on see laps sellel pildil;)
luban ka ühe kommentaari kuigi tundub (eelnevat arvestades)et läheb kurtidele kõrvadele.
olen siin kauaaegne lugeja ja kuna kommentaarium ikkagi olemas ei saa eru kellele kodu perenaine kirjutab. kui iseendale, siis võiks kommentaarid sulgeda, aga kui suhtlemistasandil, siis tahaksin sõna sekka öelda: tervis pole liialdus ja sellega arvutis mängida pole ilus. Kui inime on vilets ja haige, siis peaksid kodused või need, kes enda kohustusi haige inimese hooleks veeratavad ikka mingites ekstreemsetes situatsioonides appi ruttama. norida tahtes tekib küsimus, et kus on lastekaitse silmad, kui diagnoosimata abivajajale antakse lasteaiaealine põnn käe otsa.
aga kui lugu lihtsalt kirjanduslik liialdus, siis palun ette vabandust. tervisemängud ei kuulu minu jututuppa.
tänan Emmeliina kommenteerimast
mul tekkis rida küsimusi Su kommentaari peale
mida eelnevat Sa arvestad ja mis kurtidest kõrvadest Sa räägid?!
ja mis koduperenaisest Sa räägid?'
joanamari
No ilmselt tekkis see küsimus, kuna on näha, et paar kommentaari on kustutatud...
Aga tõsiselt, niisugune olukord pole sugugi naljaasi ja ei maksa nii vapper olla midagi ja püüda ikka kõike ära teha. See ka imelik, et perearsti juurde saamine nii kaua aega võtab, eriti kui kiirabi on käinud ja oluliselt paremaks ei lähe. Nõua end väljaspool järjekorda jutule ja kõik.
ma pole ühtki kommentaari kustutanud
vähemalt selle postituse juures mitte
ja mida see perearstki targemat siis teeb, kui kiirabi
tal pole ju ei kompuutrit ega midagi, millega mind vaadata
pealegi on ta kusagil ära
esmaspäeva hommikul võin ju minna ukse taha passima, aga muudele hädadele lisaks veel mingeid viirusi ma korjata sealt ei soovi
lähen rahulikult ajal, mis mulle antud, mõtlen kodus üle, mis toimus, kirjutan kenasti üles ja prindin välja
ja siis tegutseme edasi
üks tuttav tohter ütles, et kui oli mingi pisike ummistus, ei näita seda ka kompuuter tagantjärgi ja ka mitte ükski teine näitaja
tuleb lihtsalt uurida, mis verenäitajad on ja järgmiseks selliseks juhuks tean, kuidas käituma peaksin, kas mingit ravimit võtma või hoopis mingid põnevad soovitused mu arstikese poolt tulevad;)?!
selle peale, et mees mul 2 päeva sabas kõndis ja silma vahtis, pole meil leivaraha , sest tööl ta ju siis käia ei saanud
pole mul häda midagi, teen nii palju kui jaksan ja kui ei jaksa, siis ei tee
eks meil ole kohustused ära jagatud ja teiste tegemata töid ma tegema ei rutta
oma palgatöö pean ära tegema, muidu oleksime päris näljas
tänan kaasaelamast
kahju kui mõni loeb välja asju, mida siin ei ole;)
Mina mõtlesin lugedes hoopis oma vanemate peale. Isal on küll auto, aga ma näen, et tal on iga päev kehv olla ja väga hea meelega ta kuhugi ei sõidaks. Bensiin ka kallis. Ema jaksaks küll lasteaiani ja tagasi jalutada, aga tal on põlved haiged. Nii rabangi mitmel rindel: kaks töökohta, kool ja pere. Ja ilmselt ei laseks oma oma emal last lasteaeda ka siis viia, kui ta seda ise väga paluks, sest tean, et tegelikult ta end sellega ületaks. Kord tuli ette, et viis lapse ühe lapse sõbra sünnipäevale, aga siis vaatasin talle ka peensusteni kõik riided välja, söögi lapsele enne minekut, kingi ja muu. Seega hoiak on pigem selline, et säästan pigem oma vanemaid kui iseennast. Tundmata selle blogi autorit soovin, et ka temal veidi kergem oleks, sest ilmselt on tegu lapselapse, mitte bioloogilise lapsega.
Ma arvan ka, et väikese lapse kasvatamise koorem on Sulle liiga raske, eriti kui sellised atakid võivad korduda. Samas ei oska ma ka kedagi hukka mõista, sest tahad, et Sinu lastel oleksid võimalused õppimiseks ja enda ülestöötamiseks. Iga vanem tahab, et tema laste elu oleks kergem.
Aga mis hinnaga???
Oi, ma ei või!
Niisugune naerust pungil lustakas lugu sellise tõsise teema juures.
Ei väsi sulle meelde tuletamast, et kui sa kirjutaksid raamatu, oleks see raamatukaupluste hitt. Hea huumor läheb kui soe sai.
Tervist ja jõudu sulle, joanamari! :-)
Kui mina ütlesin oma perearstile, et mul juba mitu päeva pea valutab, saatis ta mu silmapilk autoga erakorralise meditsiini osakonda ja imestas, miks ma endale ise juba koju kiirabi ei kutsunud. Õnneks ei olnud mul trombi ega midagi.Ilmselt ainult vaimne ülepinge. Ent mu sõbrannal, kes on ka 50, nagu minagi, oli suvel "lambist" tromb, oli mitu nädalat koomas, siiani taastub.Läks isegi hästi.
Tervisega pole nalja.
Hea muidugi küll, et sa nii lustakas ja optimistlik oled, ent tervis pole tõesti mängida. Ja lapselast ei peaks küll Sina hoidma. See on liig.Kujuta ette, kui Sinu haigushoo ajal lapsega midagi juhtub.
Tervist ja jõudu Sulle!
Jätkan siit. Kusjuures erakorralises meditsiinis tehti mulle lisaks peakompuutrile ja kopsuröntgenile kõikvõimalikud vereproovid, mis inimesele üldse teha saab. Kaks tundi mind seal hoiti, siis visati välja- mis terve inimese all kohta kinni hoida. Ent perearstil oli vaja veenduda, et mul trombi pole. Sellega on surm minutite küsimus tegelikult.
Hoia enda tervist.Tegelikult on Sul endal hooldajat ja abistajat vaja, mitte Sina ei pea lapselast hoidma.See on Sulle liiga suur koorem.
Post a Comment