Thursday, November 18, 2010

Ma näen nigu loom;)



Olen mingi mitu kuud ringi rännanud nii, et ma ei näe eriti midagi.
Nagu kõnniks ringi halli koti sees,hommikul panin prillid pähe ja ega paremaks maailm ei läinud, justkui hullem oli.
Telekas koguaeg reklaamiti, et Pro-optikas on kuu lõpuni 50% allahindlus.
Mul oli Tartu koguaeg asja ja läksin siis kohale ja tellisin ära ja maksin ära terve oma ühe kuu palga.
Prillidele järele minnes öeldi,et vabandame, aga teie prillid läksid kauba saadetise sees katki.
No jama, ei prille ega raha, karju või appi.
Paluti oodata ja vabandati veel sada korda ja oldi armastusväärselt kenad mu vastu.
Eile hommikul seadsin esimese asjana Tartus kohe sammud prillipoe poole, näitsik kassas kohe tundis mind ära ja ulatas mulle mu iludused kätte, karp anti tasuta kaasa ja puhastus lapp ja kliendi kaart ja puha.
Ah sa mait!!!!
Kui uued prillid pähe sain, vahtisin kaubamajas ringi ja eskalaatorist sõitis alla üks noorema poolne mees.
Mina jõllitasin, et oh sa tont, kui ilusaid mehi on;))
Tema vahtis vastu, et mis see vanamoor jõllitab teda.
Läksin siis oma uute silmadega mööda kaubamajja hängima, kaubad olid ilusad ja hinnad paistsid ka kaugelt kätte veel ilusamad.
Paganama ilus oli äkki maailm.
Jõuluehted juba igal pool väljas ja jummal kui ilus kõik on.
Mingi eriliste rikkurite pood sattus mu vaatlusorbiiti, aga ega keegi sel vanal setu mutil siis vahtida keelanud ja katsudagi ei keelatud;)
Turvamehed ja müüjad piidlesid mind küll esialgu, kui kauplusse ahne pilguga sisse marssisin, aga kui nägid, et ma midagi kurja ei tee, vaid lohisen oma pika kitasnikuga rõõmsalt riiulite vahel, kaotasid valvsuse.
Vanade prillidega öeldi, et nägin vaid 50% sellest, mida nägema pidin, mingi kiht on neil prillidel peal, mis hakkas õudse kiirusega ükspäev kooruma.
Kõndsingi siis ringi, justkui kott peas.
Ei ma tundnud inimesi tänaval ära, liinibussinumbreid ei näinud, tormasin igale bussile ligi nii, et bussijuhid olid segaduses, et kas see mutt tahab selle bussiga sõita või ei taha ja tööd tegin kõõritades nii, et silmad valusad.
Jõllitasin kuskilt prilliklaasi selgemast servast läbi, et lugeda saaks, mis ette antud.
Nüüd ma näen nigu loom;)
Ajan oma arvuti ja muud asjad toas ära, kasukas selga ja ilma vahtima.
Kuna pank võttis öösel mu viimased veeringud arvelt ära elektrimaksu katteks, võtan pudrukarbi teele kaasa, kuskil ikka saab maha istuda ja söögipausi pidada, kasvõi kaubamajas pingi peal
Üks ilus uus kohvik vaja üle vaadata, kus pidid olema kaunid maalid seintel, setu tüdrukud teevad ühes teises kohvikus süüa, neile üks mõnus pilk peale...
Kui oma kõhukese sisemise ilu olen ultrahelile ära näidanud ja bussini aega jääb, käin tiiru festivalil ka ära, kus pidi huvitav näitus olema
Paneelmajade vahel on veidi lund, ehk on ka park saanud endale talvekleidid selga.
Kõik tuleb tasa teha, mis vahepeal nägemata oli.
Oi, elu on jälle ilus!!!!

7 comments:

neiud ärevil said...

Oled Sa ikka kindel ,et ei saanud roosasid prille? Kus see maailm ja mehed äkki nii ilusaks läksid?

Anonymous said...

Mul on nii kahju, et Te liikuda ei saa ja kogu seda meeletut ringi ratastoolis tegema peate.

joanamari said...

mulle tundub, et anonüümne on millestki väga valesti aru saanud
või ei saa ma ta peenest naljast aru;)

sjgelle said...

väga hea postitus!
Vahel on aga hea ka poolpimedana ringi käia- kõike polegi vaja näha!
Uute prillide puhul palju õnne!

Anonymous said...

Ei, ei, nalja pole siin millegi üle heita. Lugesin mõnda Teie varasemat postitust ja sain teada, et liigute ratastoolis. Nüüd kujutan ette, kui raske võib olla käia kohvikus, kaubamajas ja igal pool mujal ratastooliga.

Anonymous said...

Aga setu tüdrukud on tõesti toredad:
3, 4, 25 nov. Kolmõ Sõsarõ Hõrgutisõ, Rüütli 16, Tartu.

joanamari said...

Ega ma jah eriti kusagile omal jõul ei saaks kui ainult ratastoolis liiguks
Oma kodulinnas, kus selge iga kivi pink ja puu, liigun ma tõesti toolis, et oma füüsilist vormi hoida , oma haigeid jalgu säästa oma paksust ihust, sest loodus on andunud mulle pisikese kondi, väikesed jalad, ainult ise olen ebaregulaarse ja vale toitumisega endale suure polstri selga söönud
Setu tüdrukute juurde ma ikka poleks üldse ratastooliga minnes saanud, see trepist üles ja alla saamine oli ikka kunst küll, mitu korda mõtsin et nüüd prantsatan tagurpidi või ninuli alla
Sellest trepist ratastooli üles sikutada oleks olnud enesetapp
Ma vahel käin nii et kui suudan sõita siis sõidan, kui ei siis ronin püsti ja koperdan tooli najal
Tülikas on võtta kaasa iga kord linna ratastooli, sest inimesed on ikka nii harimatud veel ning ma ei viitsi seletada, miks ma selle tooliga sõidan
Teine asi on veel bussidega, mõnes bussis polegi pakiruumi ja siis ei mahu ju mu tool peale, kuna see tool mul hirmus vana, aga ikka veel tubli, kokku ta ei käi, oleks temaga tülikas reisida
Jalgade heaolu ja tervise suhtes oleks muidugi parem, linnaliini bussis oleks alati oma iste kaasas, ei peaks hammastega ennast püsti hoidma, sest tihti on bussid rahvast nii täis, et ilma toolitagi mahub vaevalt sisse
Bussi oodates oleks ka tore, kui oma toolike käepärast võtta, ei pea vanamemmede ja taatidega pinki piinama, mõnikord on pingi peale end sättind mõni indiviid, kelle nina on korrast ära ja siis ta ei saagi aru, et tema või ta riided lõhnavad ebameeldivalt
Siis saaks istuda ikkagi maha, veeretades end tuule peale, mitte alla
Tartu linnas kusagile minna ise ja üksi ilma abistajata ratastoolis on peaaegu võimatu, ma oleks esimese kivi otsas kinni ja nutaks seal natuke;)
Õnneks mu jalad ikka mind kuigi palju kannavad, ostsin endale eelmine kuu linnas haiglas olles linnaliini kuupileti ja netist vaatan välja, milline buss mind paremini ja lähemale viib siht kohta ja siis hakkan rändama
Eile jäi mitmes tähtsas kohas käimata, sest lihtsalt polnud jõudu
Täna aga ladistab vihma nii, et ei teagi kuidas rändamine kujuneb
Lugedes pealiskaudselt mu blogi, mind isiklikult tundmata, olen ennegi tabanud komme, kus on välja loetud asju, mida mu blogis tegelikult pole
Eks igaüks näeb asju oma rikutuse tasemelt;)