Sunday, July 24, 2011

Rock rambilt tagasi ja rampväsinud

Ma istusin seal festivalil enamuse ajast oma toolis ja vahtisin inimesi.
Seal oli ikka igasugust rahvast.
Vahtisin neid ning riietasin neid mõttes.
Mu tütar ütles, et osadel inimestel on kama kaks kuis nad riides on
ja kuidas nad välja näevad.
Seal oli üks väega paks naine, aga tal olid tohutult kaunid paksud pikad tumedad ja lokkis juuksed.
Mõtsin, et ta oleks võinud nendele juustele tähelepanu rohkem pöörata, panna sinna värvilisi paelu, helmeid...
Ja siis riietada ennast kuidagi mustlaslikult: hästi laia satsilise seeliku osaga kleit, kitsaste poolpikkade käistega, et paistaksid ta kenad väikesed käed, saba veidi servast üleseotud, mis jätaks välja ta saledad sääred: oleks väga efektne ja kaunis olnud.
Aga nüüd oli ta hunnik inimliha oma kitsastes mustades riietes, kust olid kõik voldid, mis ripakil esiletoodud ja kehaosad, mis kenad, varjatud ;(
Seal oli ka väga vahvaid lahendusi ja kostüüme, mis paitasid ja nuumasid silma.

Olin alguses veidi mures oma töö pärast, sest mu arvuti aku peab vastu vaid 1,5 tundi, aga töö kestab nagu kauem.
Lahke helimees laenas mulle elektrit ja mõlemal päeval, teisel päeval juba ise välja pakkudes.

Seega sain rahulikult tööd teha , ilma et oleks pidanud kuhugi sebima.
Istusin siis süda öösel pimedas segase rahva hulga sees, laval oli kamp segaseid ja platsil sama hulle vaatajaid ka ehk kraad hullemad.
Õlu voolas ojadena ja jagus ka minu varvastele.
Peale õlujalavanni hakkasin oma asju laotama enda ümber laiali ja kõige peale oma värvilise kaunistusega kargu, lubasin kõigile sellega anda kes mu kõrvale helipuldi lavale istub.
Lõpuks oli lärm nii suur et röögatasin vaid, et EI ISTU SIIA
Küsimusel miks vastasin , kui lärm lubas, et helimehed peavad saama siin liikuda iga hetk ja kui istuja ei taha saada ootamatult jalaga kuklasse, või minu käest karguga.
Järgmisel päeval piisas vaid minu tõsisest pilgust ja helimeestel oli rada vaba;)
Olin nii tähtis seal oma arvutiga;)
Viimasena tuli esimesel õhtu lavale Vinni Puhh ja mina mõtlesin , et mida tõrva ma seal ometi teen, sellist kisa küll muusikaks nimetada ei saa, ja roppused veel lisaks
Rahvas rõõmustas iga rõveduse peale ja mina tänasin jumalat, et mul on tegevust oma arvutiga, et ei pea vaid kuulama seda totrust.
Rahvas joomane ja mitte joomane elas end välja suust ja südamest, mina aga muretsesin oma öömaja pärast
Sõber kelle juurde, pidin ööbima minema, telefoni vastu ei võtnud, telklaagris hakkas mõnel noorukil võim pähe ja ta arvas, et ma olen oma tooli ja karguga telklaagrile väga ohtlik, kui ma seal väravas oma autot ootan…
Lubas mulle lausa politsei kutsuda.
Lõpuks suure arupidamise ja helistamise peale, leidsid lapsed mulle lõpuks ka öömaja, mingi eriti huvitava maja ärklikorrusel, kuhu pimedas ülesronimine oli tõeline julgustükk.
Abivalmis noored tirisid mu tooli koridori peitu, tegid mulle põrandale aseme ja mis hing ikka veel tahad.
Selles korteris oli aga kogunenud seltskond, kes oli vägijooke tarbinud nii, et üks vaakus mu meelest elu ja surma piiril.
Ma soovitasin soojalt ta arstide hoole alla anda, aga noored arvasid, et küll tal läheb üle.
Hommikulgi elas ta enamuse aja vetsus ja kallistas potti.
Vara hommikul kukkus mingi mees karjuma, et kes siin on ja mis siin toimub ja tema kodu ja miks need uksed käivad.
Tuul tõmbas ukse lahti pauguga kinni.
Sse siis teda ärritas:
Ütsin, et tuul tõmbab.
Mees karjus kardina tagant vastu, et mida see tuul sul tõmbab!;)
Ronisin üles ja avastasin, et oligi ammu aeg tööle hakata.
Mu tütre sõbranna oli krapsti püsti, valmis mind teenindama: salat ja kohv ja vesi ja mahl ilmusid kui imeväel mu ette
Helistasin siis sõbrale, et miks ta mind tänavale ilma hooleks jättis, tema arvas et ma ei tahagi ära tulla , kuna ta helistamise peale ma kohe välja ei ilmunud, läks ta koju magama ja jättis telefoni autosse laadima.
Mina helistasin ja muretsesin end haigeks.
Mõtsin, et ehk on temaga miskit juhtunud.
Lubas õhtul ikka kenasti siis mulle öömaja pakkuda.
Varahommiku kurjad mehed olid end rõõmsaks maganud ja olid seltskondlikud.
Ühel hetkel panid mu võõrustajad end riide ja asutasid ära minema.
Kutsusin tütred endale järgi ja asutasime end ka linna peale.
Sõidame: mina uhkelt toolis ja tütar krapsakalt mind tõukamas.
Veeren ja tütar näitab mulle vaatamisväärsusi, millest mööda vurame.
Näe, roheline maja!
Oi!
Olin näinud sellest saadet ja tahtsin kindlasti sinna sisse astuda.
Laheke pererahvas olid valmis meid kohe teenindama, kuid avastasin, et mu raha raasud olid lõpukorral.
Arvestasin palju mul tagasi sõiduks peab jääma ja tellisime siis kahe peale ühe vrapi ja kohvi.
See maitses kõik nii ülihea.
Kõik mahetoodang ja ise tehtud.
Ronisime siis kirsimäele, laps veeretas mind helipuldi ette, naeratav helimees pistis juhtme elektrivõrku ja nii sain mõnusa muusika saatel tööpäeva lõpetatud.
Mingi idiootne spämmija teeb juba mitu päeva me elu tööl üsna kibedaks.
Kui vahetuse lõpetasin tundsin, et olen kui tühjaks itsitatud sidrun, laotasin kitasniku murule ja räntsatasin sinna peale külili, seljakott pea all.
Soome bänd mängis nii hästi ja uinutavalt.
Ometigi tõeline muusika.
Ühel hetkel olin veel ärkvel, aga siis nägin ja kuulsin midagi juba vaid nagu läbi udu.
Kui nad siis lõpetama ja kiitma ja tänama hakkasid, ajasin minagi end püsti.
Tulid siis rahva sekka küsima , et kuidas meeldis, ütsin et meeldis ja nad kinkisid mulle oma plaadi.
Kui Tanel Padar esines , helistas mulle mu sõber, palusin tütrel end platsilt välja aidata, sest üksi vallikraavi pealsel teel ukerdada on lausa eluohtlik.
Üldse on kogemus selline, et teise päeva bändid on kvaliteetsemad, kui esimesel päeval, esimese päeva peaks vist hoopis veetma kusagil linna peale, käima muuseumides ja teatris ning teisel päeval nautima muusikat.
No oleme siis kokkulepitud kohas, keda ei ole, on mu sõber!!
Telefon ka ei vasta;(
No on kamm!!!
Siis ta ilmub ja küsib , et kas ma olen ikka kindel, et ära tahan tulla:
No küsimused!!!
Jõuame ööbimise paika, mulle on lahkelt ase seatud, mind jäetakse kohe omapead, vaatan telerist veel mingit imeliku filmi voodist läbi une...
Hommik tervitas vihmaga.
Sõitsime Viljandisse, kus siis ootasin bussijaamas oma lapsi.
Kuigi ma veetsin enamuse aja ratastoolis, on mu jalad hirmus valusad ja väsinud.
Viljandi bussijaamas bussi ja lapsi oodates, oli tunne, et ma ei suuda sekunditki enam jalad vertikaalis olla.
Kuna bussijaama ootesaali pink oli pikalt vaba heitsin pikali pingile.
Üks suur kole paks mees tuli ja vahtis tükk aega mind, ta nagu ei saanud seda kannatada , mis ma tegin ja kuidas olin, ma ei olnud räpane ega purjus ega ka väga noor, aga kui mulle kõrvale istus mu nääpsuke ja kõhuvaluga kõveras tütar ja ka jalad üles tõstis, kukkus see vanamees koledasti ja valjusti röökima
Ega seal festivalil hügieeniga lood head polnud ja lapsuke oli mingi kõhuhäda hankinud.
Kui mu tütar ei teinud sest kisajast välja, siis karjus veel hullemini, et võta kohe jalad pingilt
Mu poeg tuli selle kisa peale meile ligi ja ütles vaikse häälega, et ta õe jalad on puhtamad, kui selle härra püksitagumik, aga see vanamees karjus ikka edasi, kui politseisse helistama hakkasin, lasi nii ruttu jalga kui ta lodev keha seda võimaldas


Üldse oli Viljandi bussijaam täitunud inimestega, kelle välimus ja käitumine jättis soovida, meie pere oli teistega võrreldes ikka väga puhtad ja korralikud ja väga-väga vaiksed.
Võin uhkusega tunnistada, et mu peres on üles kasvanud pesakond tublisid viisakaid noori inimesi, kes selleks ka ekstreemsetes olukordades jäävad.
Saime lõpuks Tartu bussile ja lõpuks ka Tartu.
Enne kui edasi saime läks mitu tundi.
Istusime kohvikus, klappisime sendid kokku, jagasime suupisteid ja jäävett.
Nii said tühjad kotid midagi kõhtu ja linnud petetud;)
Kolisime oma asjad perroonile ja asusime kodutee lõpuspurdile.
Esimese pooltunni sain kenasti bussis ka töötatud, aga siis tuli leviauk kuni koduni.
Kodus ootasid meid rõõmsad mehed, pisike poiss vanaisaga jooksid meile jaama vastu.
Elamine on nii sassis, et läheb vist nädal aega enne kui asjad jälle oma rööpasse liiguvad.
Südaööni maadlesin spämmijatega.
Kuna oli kolm päeva poolnäljas olnud, maitses kodu toit ikka väga.
Homme siis vaatan, mis ma selle elamisega teen, mida koristan , mille jätan.
Olge terved!!!

2 comments:

EnnQ said...

Kindlasti oled näinud vene multifilmi "Breemeni moosekandid".Lugedes su tähelepanekut: " Seal oli üks väega paks naine, aga tal olid tohutult kaunid paksud pikad tumedad ja lokkis juuksed ", tuli meelde röövlipealik multifilmist. Peaaegu sama moodi välimusega, nagu pakkusid :D Kuhu jäi ROCK ja sina ?

joanamari said...

panin esialgu eredamad asjad kirja
eks ma tuuni seda lugu kui veidi lõõtsutanud olen