Tartu linnas tekkind mõtted

Ta räägib vähe, on alati tõsine, käib silmatorkamatult isegi kehvasti riides: on tubli ja vaimne inimene?!

Ta on alati heas tujus, on alati  ekstravagantselt riides,  talle meeldib suhelda: on kindlasti kergemeelne ja loll, pea tühja täis?!

Me suhtume teistesse pealiskaudselt, peame kinni mingitest stampidest, ütleme  ja teeme  asju, mis ei ole kenad

Käisin ühel õhtul kirikus kontserdil, lauldi päris kenasti, aga lauljad olid selliste nägudega nagu teeks rasket sunnitööd.

Küsisin ühe laulja käest hiljem, et miks ta laulab , kas sunnib keegi teda selleks

Ei aga mis sa küsid?!

Miks?!

Nägu oli esinemise ajal selline , et on raske ja pealesunnitud tegevus.

Kui oled inimestega sõbralik ja käid silmatorkavalt riides, siis mehed suhtuvad sinusse kui kergesse saaki.

Olen mitmele vanamehele ähvardanud karguga üle küüru virutada või kaupluses kisama kukkunud, et ei käpi mind.

Inimesed mis teil viga on!!!

Arvan , et elu on selleks liiga lühike , et käia ringi kui kurvakuju rüütel ja riides kui vaene venemaa kolhoosnik.

Igaüks teeb oma eluga, mis ta paremaks peab , tahab käia kurja näoga ringi , käigu.

Tahab  riietuda, kui hall  hiireke , palun

Aga  seepärast ei peaks teisi halvustama?!

Silte riputama, rumalaid järeldusi tegema.

Elu on ilus, nautige seda

Viimasel ajal proovin suhelda  vaid inimestega, kes rikastavad mind, kellega on rõõm käia oma eluteed, kel aga  lihtsalt pole vaimu jõudu näha siirast  mind mu kirjude hilpude alt, neile jääb siis tee, mida mina ei käi. Olen  FB-s keelanud nende inimeste uudised, kelle jutt on labane ja kedagi solvav, sõprusest ära ütlend, kes  näevad vaid pealiskaudselt mu kesta ja solvavad mind oma avaldustega.

Kohtasin ühel üritusel üht naist, järgmisel päeval teda aga poes, üritusel oli mul valge kleit ja poes must ja ta ei tundnud mind ära ;)

Ikka tehakse järeldusi välimuse  ja käitumise järgi, aga millised need järeldused siis on.

Kummalised ma ütleks

Kui Tartus elasime ja meile tuli majja uus naaber, oli üks kummaline seik.

Uus naaber pöördus teiste naabrite poole küsimusega, et kas minu ema on narkomaan.

Küsimuse peale , et miks selline arvamus, vastati et see pole võimalik , et inimene iga päev rõõmsas tujus on, et viina lõhna mu emal tunda ei ole, ju siis tarvitab midagi.

Ma mõtsin ,et see oli no sügav nõuka aeg ja tekkis mentaliteet, et eesti inimene peabki tõsine olema ja madalam kui muru, mitte millegagi silma hakkama.

Inimesed mis teil viga on!!

Meil on ammu vabadus, me ei pea enam käima vangipulstides ja kannataja näoga!!!

Või peame?!

Et kui mina ei julge muud selga panna mida kõik kannavad, siis teised ka ei tohi?!

Ja rõõmus ka ei tohi olla , sest mina ei ole?!