Käisin linnas inimesi ehmatamas

Olin  osanud oma tantsutooli katki tantsida ja tantsisin juba mitu nädalat nii, et hooratas teibiga kinni ja  parema käega eriti ei julenud sikutada.

Kolmandal jaanuaril võtsin kätte ja reisisin  taaralinna koos tooliga. Mõnus  oli tooli najal kalpsata, pakid kõik toolile kuhjata ja säästa nii selga, kuid liinibussides tekitasin hämmingut, pahameelt ja nõutust. Üks tuttava kukkus seletama,  et ma jumala eest ei istuks sinna tooli ja kui sai siis läks teise bussi otsa ja tegi näo et ta ei tunne mind. ITAK is sain libedalt asjad aetud ja jälle linna peale asju ajama.

Peatustes kargasin toolist püsti ja kukkusin  uksest välja tirima tooli.

Keegi mind  väga ei aidanud ja nii ma siis  sikutasin nii, et naba paigast. Mitmes kohas peatus  buss kõnniteest nii kaugel, et pidin kaasama kaasreisijaid oma aktsioonis, sest oli  tooliga ikka õhus sõita naljakas ja samas ka võimatu. Mõned bussijuhid lasid bussi  peatustes alla, et sain mõnusalt välja ja sisse sõidutada, mõned aga tegid näo, et nad ei näe mind või tulid pragama.

Jõudsin oma peatusse , hindasin  bussi ja kõnnitee vahemaad, koperdasin bussist välja, ise ühe käega bussist  kinni hoides ja teise käega  tooli sarvest sikutades,  näen äkki et mu selja tagant  haarab mu tooli üks karvane käsi. Olin nii hämmingus et ei osanud lausuda musta ega valget. Bussijuht sikutas siis mu tooli ja pragas , et mida ma käin  selle tooliga mööda linna, kui istun toolis, siis istun toolis ja kui käin jala, siis jala, aga mida mina teen. Ütlesin, et oi ma väga tänan abi eest, siis rehmas käega ja tormas bussi tagasi, ise  torisedes, et aga palun väga.

Sellega veel mu vintsutused ei  lõppenud. Hakkasin  maaliinides bussile minema, istub bussijuht  tähtsa näoga roolis ja kui küsin, et kuidas ma tooli saan  pakiruumi, siis kisab ,et ei saagi. Kui  siis hädaldan, et mul ju vaja koju saada ja ise harutan  tooli sarvede tagant välja selja koti sangu, kargab bussijuht bussist välja ja rabab mul tooli käest ja hakkab hooga tooli külili keerama. Minul aga seljakott veel tooli peal ja näen, et mu kott koos läptopiga lendab kohe mürtsuga vastu  asfalti.

Pistsin kisama , et EIIIIIIIIIII

Bussijuht vastu, et kas ma siis tahan tooli pakiruumi või ei taha.

Päästsin oma arvuti ära ja lasin siis tooli juhil pakiruumi panna ja ennäe imet, mahtus pakiruumi kenasti nagu olekski pakiruum  selle tooli jaoks ehitatud. Bussijuht ise seletas, et eeskirjad ja gabariidid ja üldse ei  pea ta selliseid asju vedama  ja..

Läksin bussi ja mis ma näen, esimesed istmed broneeritud, sõidab siis buss nelja vaba kohaga ja keegi sinna istuda ei saa. Helistan siis broneerimise sildil oleva umbri peale ja uurisin, mis jant sellega on. Et peab helistama, siis saab nende kohtade peale, ütsin et olen nende korraldusest ja teenindusest nördinud, nii nördinud, et ei suuda seletadagi, et ma kirjutan, kui koju jõuan.

Jõuan siis Räpinasse ja väljun bussist ja mida ma näen, bussijuht kui väljavahetatud.

Viisakas ja vaikne. Ei hakanud ma siis kirjutama ega kurjustama, aga kui ma saan, siis selle liiniga ma enam ei sõida.