Olen ütlemata rikas naine, mul on neli ägedat last

Nendega koos kasvamine on mind eriliselt rikastanud

Esimene tütar õpetas mulle julgust ja enesekindlust, teine tütar õpetas, et ilmas on erilisi inimesi, kelle anded puhkevad õide, kui neid armastada ja toetada. Vanem poeg õpetas mulle vastupidavust ja noorem poeg kannatlikkust. Olen uhke oma laste üle ja palju parem , rikkam ja targem inimene, kui enne nende sündi olin. Teekond oli põnev, huvitav ja vaheldusrikas, täis rõõme muresid ja ootamatusi. Ühel hetkel on nad ise lapsevanemad, keda õpetavad juba nende enda lapsed...

 Mulle ühel päeval öeldi, et olen üks väga eriline inimene. Kuulsin ütleja hääletoonis justkui pilget ja üleolekut, aga tegin näo, et ei kuulnud ega saanud millestki aru.

Tegelikult inimestena oleme kõik väga erilised, igaüks isemoodi. Kui pidin ülemusena koondama oma kolleege kunagi, siis ütlesin, et ei taha kedagi lahti lasta, sest iga inimene on omaette väärtus, oma heade ja halbade külgedega, iga inimene on kui Jumala kingitus.

Eks igaüks ela nii nagu ta oskab, milline on ta kaasavara, geenid, ambitsioonid ja eesmärgid. Igaüks meist vajab kuhugi kuulumist, et teda keegi vajab, et ta on väärtuslik, et on kuhugi oodatud...

Kolmapäeviti võtan oma kohvitermose, kolmerattase ja kihutan päevakeskusesse. Keedan kohvi, katan laua, et kui tulevad kliendid, soovin et nad tunneksid ennast sinna väga oodatuna, kohvilõhnasesse tuppa, kaunilt kaetud laua taha.

Nädal aega mõtlen, mida põnevat ma seal klientidega teen, mida koos valmistame, kuhu läheme koos...

Kui mu lasteaed suleti, siis mu armas sõber ütles, et mu lasteaed on nüüd päevakeskuses.

Ma ei mahu paljudesse raamidesse, panen kodust välja minnes pähe kübara, kätte armsa sõbra heegeldatud kindad ja olen nagu olen, kas nüüd napakalt eriline, aga lihtsalt nagu välja tuleb nagu mu geenid, kasvatus ja tõekspidamised lubavad..

 Mu laste vanavanemad ostsid mulle õmblusmasina "Veritas", millega ma siis vuristasin lastele ja endale riideid ning külale kartuli ja liha eest. Pisikestest lappidest tegin katteid, tekke, kardinaid. Kui lasteaia uuesti avasime, õmblesin kõikidele lasteaia vooditele lappidest katted, vatitekkidele kotid, et oleks rõõmsavärvilised vaibad põrandal, lastele kostüüme ja muud tarvikud...

 Ma austan neid inimesi väga ja olen eriliselt tänulik neile sõpradele sugulastele, kes mulle vahel lilli kingivad.

Kui lilled on ära õitsenud ja närtsinud, ei viska ma neid ei komposti ega topi prügikasti.

Inimene on kulutanud raha, valinud mulle buketi, teised jälle selle kokku pannud, kolmandad hoole ja armastusega kasvatanud.

See on jah nii, et kui oled asja ära kinkinud, siis on see asi kingisaaja oma ja see, mida ta teeb, on tema enda asi oma parima äranägemise järgi.

Tekib küsimus, et kuhu siis panna need lilled, mis on hingusele läinud.

Ma ei vii komposti varestele loopida, ega prügimehele, ma põletan kõik lilled, mis mulle kingitud on ja ära on närtsinud, ahjus tuhaks ja alles siis viin aeda.

Sa küll ei tea, kuhu ma panen Su kingi, kas viskan nurka või mida iganes, aga ma leian, et kui ma olen selle au osaliseks saanud, et Sa kingid mulle lilli, siis ma suhtun sellesse austusega.

Ja üldse ei armasta ma lilli väga murda, harva kui viin kellegi mõne õie oma aiast, enamasti kui on kindlasti kombeks kuhugi viia lilli, siis ma võtan mõne õie enamasti oma aiast, aga tuppa lihtsalt ma neid ei murra, tavaliselt käin lilli nuusutamas õues, praegu kõik nii mõnusasti õitseb, mesimummid sumisevad õielt õiele...

Olen tähele pannud, et kui tood õied tuppa, siis nad enam ei lõhna armsalt vaid haisevad pealetükkivalt, see tundub nagu oleks nad surma agoonias...

Sellised hullud mõtted siis

 Üks tark naine rääkis kunagi, et kallistage oma lapsi, kui lähete teele, saadate neid kooli...

Et siis annate oma kaitse kaasa lapsele.
Mina kasvasin ajal, kus kallistati harva, aga karistati tihti
Ema ikka tiris mind siis sülle, kui oli mulle just vitsa andnud ja püüdis siis vägisi kallistada.
Kui läks moodi üleüldine kallistamine, siis pugesin ikka nurka, et ükski võõras inimene mind ei saaks kiskuda endale kaenlasse. Ükskord keegi kallistas mind ootamatult selja tagant ja oleks mind pikali peaaegu tõuganud, kui porisesin, et mida sa ronid mulle selga, siis ta oli kuri , et ta jagas oma armastust mulle ja mina ei oska seda vastu võtta. ;)

See mõte, et kallistada oma lähedasi iga päev, meeldis mulle väga, omi ikka tuleb kallistada ja igal heal hetkel kindlasti ka, meeldima. Kukkusin igal võimalikul juhul oma lapsi kallistama, et neil ei tekiks minu foobiat, et kallistatakse vaid süütundest või mingist muust ajendist tingituna.
Ikka hoolimisest ja armastusest sai kallistatud. Ükskord mu poeg küsis, et mis ma teda igal hommikul kallistan. Ütlesin, et siis läheb tal päev hästi, kui ma teda kallistan. Ükskord pidin koolitusel olema ja hommikul ei olnud mind poega teele saatmas ja siis ta kurvastas, et emmet ei olegi teda kallistamas, tal läheb nüüd koolis halvasti. Vanem õde teda lohutas ja lubas kallistada ja et siis läheb ikka hästi.

Kui me nüüd perega kokku saame, siis ikka kallistame, nii anname edasi häid soove, hoolimist ja armastust.

Seisan hommikuti ukse lävel, et kallistada oma kallimat, sest nii tähtis on anda teada, et teine sinust hoolib ja häid soove kaasa annab päeva.
Ilusat päeva kõigile.

 

Tükib nii olema, et kui midagi jagatakse, hakkab üks kraaklemine, vaiba alt kiskumine, poriga loopimine. Nagu mu lapselaps ütles, kui väike oli, et kakeldada tahavad.

Emaks olemine pole lihtne, igaüks teab kuidas õige on ja kuidas sa valesti teed

Kui oma esiklast ootasin, siis ei tohtinud õhtul suure kõhuga kohvikusse minna ja kui laps oli sündinud ja teda rihmadega rinnal kandsin, oli mitmel ütlemist ja kui ta mu ema juures mõnda aega oli, oli jälle ütlemist, miks ma ilma lapseta kõnnin.

Kui juba nelja ägeda jõnglase ema olin, siis oli jälle ilkujaid ja sõimlejaid ja vihase näo ja põlgusega jõllitajaid. Kui ükskord julgesin sõna võtta, et õmblesin oma lastele kõik riided ise, siis kargas keegi kurimuri nurga tagant välja, et ärgu ma mängigu musterema, et teavad kõik, kuidas ma oma lapsi kasvatasin. Ega tea ühti, kui tihti näljasena magama läksin, kuidas närisin idusid koolitustel ja komandeeringu rahad koju jätsin, et lastel süüa oleks, kuidas vanadest kaltsudest riideid ümber õmblesin, et lastel oleks midagi selga panna, kuidas pidudel viimaseks jäin, et peojääke lastele viia, kuidas öösiti muretsesin, kuidas astmaatikut põetasin või igale poole võlgu olin ja lapsi sapakaga muusikakooli vedasin. Kuidas erakoolimaksu ära maksin ja tühja taskuga jäin, kuidas kirikusse orelit mängimas käisin leiva ja kohvikoore eest..

Ma ei ole muster ema, olen teinud tuhat viga, aga kasvatasin oma lapsi nii, et veremaitse suus, kogu armastuse ja südame soojusega, nii nagu oskasin, ise nad sünnitasin ja häbi oli kurta. Kusjuures nad kõik hakkasid ütlema esimesi sõnu seitsmekuuselt, rääkisin ja laulsin nendega palju. Praeguseks on neist neljast saanud tublid ja ägedad kodanikud, aga iga kord kui keegi võtab sõna emaks olemise üle ja kedagi esile tõstab või kedagi maha teeb, torkab mulle sügavale hinge, et see pole teema mille üle kakeldada.

Oli aeg, kus aasta ema tiitli sai vaid abielus naine, aga need vaprad naised, kes kasvatasid hulga lapsi üksi üles, polnud tunnustamist väärt. Ja need naised, kel polnud oma meeste valikuga õnne olnud, olid justkui põlu all. Nende naiste emaks olemine polnud justkui väärt midagi.

Nüüd siis on aasta ema valimine lõpetatud, sest saadi vist aru, et kõigi meele järgi ei saagi olla ja seda kraaklemist on muidu liiast. Hea kui tunnustatakse, halb kui kadedusest pori lendama hakkab. Emade päeva eel mõtlen ikka oma emast, olen tänulik talle paljude asjade ees, selle eest, kuidas ta mind kasvatas ja paljude nende asjade eest, mis tal halvasti välja tuli, hoidusin nendest asjadest oma laste juures ja olin tihti liiga leebe, et mitte olla oma ema moodi liiga nõudlik ja autoritaarne.

Ole kuidas oled ja tee kuidas teed, ikka võib keegi öelda, et halvasti.

Olin palju aega oma lapsepõlves vanaema juures, ja temaga põllul ja aasal kaasas olnud ta tegemistes ja lauludes. Olen tast mõjutusi saanud ja natuke omamoodi imelik, ta ei läinud kunagi kodust välja ilma, et oleks end puhtalt ja korralikult riietanud, Ta oli isegi kodus alati puhtas rätis ja põlles ja laual puhas valge lina. Ma nii korralik ei jaksa alati olla, aga väravast välja minnes ikka vaatan enne peeglisse, sest vanaema alati ütles, et kui lähed väravast välja, siis peab ka aluspesu olema puhas ja korras, see käib ristiinimese olemise juurde. Ma lapsena küll ei teadnud, mis see ristiinimene tähendab, aga kui lähen siis tänavale oma kena kübara ja jakiga olen kui valge vares dresside ja nailonjopede seas. Kunagi kui lapsed väikesed olid, tükkisid nad ikka vanu ja viletsaid riideid kooli selga panema, hiljem sain teada, et minu õmmeldud ja valitud asjad olid liialt silmatorkavad ja erilised ja nende pärast neid koolis narriti, siis keegi ütles, et ise käib riides nagu kuninganna, aga lapsed on nagu kaltsakad. Pisikesi printse ja printsesse ei tohtinud maakoolis olla, üks õpetaja noomis mind, et õmblen oma lastele erilisi kleite, et nad ennast teiste hulga halvasti tunneksid. Ma ju nägin, kuidas linnas teatris lapsed riides olid, tegin oma lastele ka sellised kenad pidulikud riided. Ühed samet kleidid istuvad siiani mu sapaka istmete peal, mida tüdrukud selga panna ei tahtnud, sest keegi ütles halvasti. Halb ema, kes tahtis oma lastele ilusaid riideid selga panna , et nad ennast halvasti tunneksid.

Noh imelik selline. Aga kakeldada ei taha ;)