Wednesday, March 24, 2010

Mul oli kaks vanaema
Nagu igal normaalsel inimesel
Ühega olin lähedasem ja teisega mitte nii väga
Ema- ema oli sündinud 1896
Ja tema juures olin suure osa oma lapsepõlvest
See naine oli eriline inimene, mitte sellepärast , et ta minu vanaema oli vaid selle pärast, et ta lihtsalt oli eriline
Oma 4 klassi külakooli hariduse juures oli ta eriliselt haritud naine, puhas ja töökas ja jutukas
Tihti sõitsin peale kooli tema juurde, istusime videvikus küdeva ahju suu ees ja jutlesime
Tema oma mälestusi ja lugusid loetud raamatutest
Ta luges palju ja jutustada oskas ta ka nii, et õhutas mindki oma jutustustega sukelduma maailma, mida tema raamatute võluilmas näinud oli ja minuni tõi
Jane Eyre`i ma poleks ka iial lugenud kui mamma poleks sellest sütitavalt rääkinud, kuidas armastus muudab inimesi , kuidas igatsevad hüüded jõudsid üle orgude ja mägede armsamani…
Kuidas Jeenu Eva metsa viidi ja ta seal juurikaid ja marju sõi kuni ta leiti jne
Mamma kodu oli alati puhas ja korras, laual valge lina, voodis padjakuhi heegeldatud pits ümbristega
Mamma ise oli alati puhtalt riides
Kodus kandis ta kleidi peal alati puhast põlle ja kui miskit musta tööd tegema hakkas, pani peale kas kitli või teise vanema põlle
Magama minnes pani padjakotile veel riide peale, et magades mitte padjaümbrist ära määrida
Linna mineku ja kirikusse minekuks olid tal alati puhtad ja korralikud riided, mis ise oli oma lõigete järgi õmmelnud
Minagi kandsin mitu aastat ta vestiga kleiti, mida vananedes ja küüru vajununa ta kanda enam ei saanud
Mina sinna kleidi alla veste ei pannud, aga erinevaid pluuse sai siis kantud selle kleidiga ja kõik uudistasid kust sellise huvitava kostüümi olen saanud
Kangaski oli mamma enda kootud
Miks mulle tuli meelde minu vanaema
Keegi kirjutas oma lugemispäevikus Jane Eyre`st
Ja siis tuligi mulle meelde kuidas mamma sellest raamatust rääkis ja millised kujutluspildid mu silme ette kerkisid, kui seda jutustust kuulasin…
Hiljem ise lugedes sain jälle taas kord elamuse osaliseks, kui kõik meenud kuidas mamma sellest rääkis
Olen ennegi märganud, et haritust ei saa koolidest ei diplomitest vaid lugemusest
Minuga ühes majas elas kunagi üks vanem proua, kes oli hästi intelligentne ja kena inimene, ta armastas palju lugeda ja oli maailma vastu uudishimulik ja õpihimuline
Hiljem kui teada sain, et tal oli haridust vaid 5 klassi külakooli , oli imestus suur
Olen kohanud inimesi, kel on mitu kõrgharidust, kelle seltskonnas on piinlik, kelle kombed ja olemine jätab soovida
Sellised mõtted siis siin Räpina pool ja kolmapäeva varahommikul;)

2 comments:

kaaren said...

See inimene on suur väärtus. Isegi kui temast iial ei saa ajalukku jälge jätnud humanitaari, on ta jälje jätnud mõnesse inimesse, ja need head jäljed astuvad ajas edasi ja edasi.
Mul pole olnud õnne sellist kultuurset inimest iial kohata, kuna meie kandi naiste sydamed hävitas pikk nõukogude orjatöö ja surmahirm. Mõnel inimesel siiski võis aimata mingi eelmise maailmakorra õrnu jälgi, ning inimesed häbenesid ja kartsid seda...
Mul on ehk moonutatud pilt aastakymneid rasket elu näinud inimestest, aga hirm pani paljud targad inimesed vaikima ning valgeid riideid kapipõhjas hoidma. Ja minu vanemate ajaks olid rahval alles põhiliselt auklikud dressid ning porivärvi kodunduskaanonid. Vot miks mulle Sinu tänane postitus tundus nii ilus ja märkimisvääärne - et ikkagi Oli Ka Peenemaid eluvorme. Hoia ning levita!

joanamari said...

minu emapoolse vanaema neiupõlve nimi oli saks
ja abielludes falkenberg
mu ema alati ütles, et mamma on kui mõisaproua nõudlik enda ja teiste suhtes
ütle veel, et nimi ei tähenda midagi;)