Sain eluga tagasi, aga nüüd olen ümmarguste taldadega ;)

Saime lõpuks laulupeolt koju ja tänu põlvamaa kummalisele kulturnikule veidi kummaliselt.

Laulupeo elasin kuidagi üle, inimene on ikka üks vintske elukas.

Jalad tahtsid all lõhkeda suure pingutuse peale, kuigi pea oleks tahtnud ikka käia ja laulda ja suhelda ja …

Proovisin istuda kui see oli võimalik  ja pikutada.

See andis veidi  jõudu juurde

Aga käimist  oli sellest hoolimata, et rongkäigus ei käinud, toitlustati meid mingis näituste paviljoni laohoones,  mis asus  laualulavast üsna kaugel, sinna ja tagasi marssimine oli paras katsumus. Söömist saatis  vali lõugamine, mis ehmatas esimesel päeval makku krambid, söök sisse ei mahtunud , kui läks siis justkui  ei toitnud. Kui olin korraldajale öelnud,  et vaiksemalt oleks parem süüa , siis järgmistel päevadel käis kohtadele juhatamine veidi vähem kärarikkalt.

Aedu ja tuvamehi oli ka nii palju, et vahel ei saanud aru, kuidas liikuda annab , see tekitas ka lisa tühja kõndimist. Mõnes kohas oli  mu kark ka võlusõna eest aga inimesed tundsid end veidi ängistatuna, et oli mingi vipi ala, kus liikuda ei tohtinud ja kui sinna olid sattunud siis välja enam ei saanud.

Laval kohtusin oma koolikaaslastega, keda polnud kohanud üle mitmekümne aasta, laulsime rõõmsalt ja mõnuga puudutasime ja  kallistasime ja kätlesime ja…

Oli  vahva, aga väsitav

Lõpus ei tahtnud rahvas lavalt lahkuda,  muudkui laulsid ja laulsid

Laulupeo tunnuslaulu saatel siis lahkusime lavalt.

Väravas ootas meid ja tervitas mind üks tuttav kunstnik.

Haaras mind oma mehisesse kaisutusse, lõi käed ümber nagu ma oleksin õhuke, kui heina kõrs, mitte nagu heina kuhi nagu ma tegelikult olen, eriti  rahavariietega.

Andis hea tunde kodu teele.

Kuna ma rongkäiku ei läinud  ja ootasin oma koori,   istudes väravas koos kaheksakümneste memmedega, rongkäigu rahvas ikka hüüdis, et elagu  memmed

Äge oli!

Enne viimast lavale minekut   vennastusime nende memmedega, nad itsitasid kui noored tüdrukud äratundmise  ja kohtumisrõõmust.

Tagasi sõiduks pidime marssima mitu kilomeetrit mingisse bussi peatusse, kus ootasid meid bussid ja osa sellest teest oli järsu tõusuga mäkke, kus mul süda tahtis  seest välja karata pingutuse peale ja astma tuletas meelde ennast.

Toetasin  korraks oma tagumiku ühele kivile ja keha võttis end uuesti kokku.

Bussi peal ootasime tükkaega pasunakoori , kes oli juba ammu koolimajas. See oleks mõeldamatu olnud trummide ja muude pillidega seda matka läbida ja üldse ma ei tea, kuidas organiseeritakse selliseid asju, arvestamata inimeste ja nende võimalustega.

Saime telefoni teel selgeks, et ootama ei pea ja   suundusime läbi ummikute ja kitsaste teeolude ööbimispaika, et võtta oma pakid ja suunduda kodu teele. Naised olid üleootuste toredad, välja arvatud hetk, kus hakkasid mu sõnavabadust piirama, võtsin seda võltsviisakusena ja ütlesin ka selle välja.

Bussis siiberdas ringi üks poiss, kes oli nagu duracelli jänes, naistele meeldis väga ta sebimine, aga mulle tundus ta vähe imelik.

Natuke pealetükkiv ja mõõdutundeta, aga ta organiseeris asju nii, et kõik daamid said oma väravas bussilt maha ja ei pidanud raskete pakkidega öös vantsima pikka maad.

Täna olen rohkem voodi sõber , kui muidu ja lakun haavu  ;)

Jätsin oma kübara suure sebimise peale bussi ja kui firma juhile helistasin  ja tänasin  hea teeninduse eest, siis no  selline tunne oli, et nagu oleks  rääkinud midagi ebameeldivat, telefoni teises otsas oli justkui tuim tümikas või  ei saanud ta aru millest ma rääkisin

Suhtlemises igatahes see mees kodus ei ole, vastupidiselt ta pojale, kes ka ta firmas töötab.

Aga ma  püüan rohkem selle firmajuhiga mitte suhelda, kui võimalik..

Elu on selleks liig lühike, et seda  kurvastamise peale ära raisata

Olge terved ja kõike kaunist !!