Monday, September 28, 2009

Mu lapsed käivad kõik koolis,

aga tööl ei käi kedagi ja laste raha saab vaid üks minu isiklikest lastest ja kaks lapselast
Aga lastelaste raha on laste käsutada
Ma tahan ise ka minna kooli
Mul on täitsa koolitustel käimise sõltuvus
Olen kohe nagu rahutu ja tige kui kooli minna ei saa
Mul on majanduslikult kitsas, aga ma hulluke panin ennast ikka koolitusele kirja
Ma ei tea, kuidas ma saan ülejäänud kuu hakkama, kui maksan võlad ja käin koolitusel
Aga ma ei taha muutuda kodus istudes rumalaks ja piiratud vanamooriks
Kallim arvab, et ma võiksin digi-tvst loobuda, et siis saaks 200 krooni kuus kokku hoida
Telelehest ja kodu ajakirjast ma juba loobusin
Ratastooli tants pidi ära jääma, sest projekti ei rahastatud, aga tegelikult ei jää, peab vaid ise rohkem maksma
Kui ma eelmisel aastal käisin 4 korda kuus tantsimas, siis läks see maksma hulga raha, aga nüüd kui käiksin 2 korda kuus, läheks veidi vähem
Aga kuna saan nüüd ka raha vähem, kui eelmisel aastal, on seda ikka palju, mis enda peale kulutama peaksin
Kas ma julgen enda peale nii palju kuus kulutada?!
Ehk peaks siis söömist koomale tõmbama või pimedas istuma hakkama?!
Või pesu ära viskama, mitte enam pesema?!
Siis ei lähe pulbrit vett ja elektrit
Kas ma olen siis õnnelikum kui mul raha rohkem on, aga ma kuskile kodust välja ei saa ja ma rohkem süüa saan?!
Söögipuudust mul ju tegelikult ei olegi
Kuivainete kastid on nurgas ja ma võiksin ennast helbeks, makaroniks või jahuks süüa
Kui m maksan maksud ära ja söön vaid helbeid, kas ma siis saan tantsima ja koolitusele
Ega vist
Ikka tuleb puudus
Või olen liiga palju tahtma hakanud?!
Või peaks oma isklikud tahtmised ja vajadused kuhugi teadmata kaugustesse lükkama?!
Aga kui mu lapsed on juba nii iseseisvad, et ma neid aitama enam ei pea, kas minust siis enam kuhugi minejat on ja kas mind siis enam on?!

3 comments:

sjgelle said...

Enne blogisid kirjutasin perekroonikat. Lugesin seda nädalavahetusel, otsisin, kas olin Estonia hukust kirjutanud ja mida. Sealt sain teda, et 90ndate esimesel poolel oli ikka nii hull aeg, et palgast elasin vaevu ära, õigemini ei elanudki, olin pidevalt kütte eest võlgu. Olid väga rasked ajad, vähemalt meie peres. Ei mäletagi, kuidas sellest üle saime. Kuidagi saime, nüüd elan ka ainult palgast. Mul küll pole kedagi üleval pidada, aga korter on hirmkallis. Tegelikult ongi ainus asi, kust kokku hoida, toit.
Raskem on muidugi suurtel peredel ja neil, kes on töö kaotanud. Mina ise ei julge virisedagi.

joanamari said...

Ei taha ära kiita, aga
ega minulgi ole millegi üle viriseda
suuremad hädad ju möödas
lapsed kaela kandma kasvatatud
enamustel koolidki peaaegu läbi
90ndatel olid mu lapsed pisikesed
ja vot siis olime ikka tõelises hädas
minu töökoht kadus ära
ootasin neljandat last

mees jäi haigeks raha ei saanud
hea et minu tervis siis korras oli
rasedatele kindlustust ei olnud ette nähtud
pidin seda ka veel ostma, et end arvele võtta
söögiga oli nii kitsas
maksudega punnitasin niiet vahel ei teadnudki kuidas hakkama sain
ostsin poest odrajahu
panin vett suhkrut soola ja sooja veega kerkima
praadisin siis sellest möksist mingeid plänne
piimasupi kõrvale olid imehead
ei olnud siis euroopa abisid ega riide abisid
õmblesin ööde kaupa endale lastele
külale kartuli ja liha eest
miks ma nüüd siis virisen ?!
ei ma virise
lihtsalt kardan, et kui ma enda koguaeg tagaplaanile tõukan
siis on ehk ühel hetkel hilja?!
Mu ema ohverdas mulle oma elu , kogu vara jne
Ise kogu aeg tänitades ,et pean talle tänulik olema
Olen vahel endale ka püüdnud ühteist näpistada
Ja siis hiljem suuri süümekaid tundnud
Ehk tahangi, et keegi mulle ütleks, et mul on endale ka
õigus kulutada
et mina ka olen inimene
kui lasteaias töötasin, siis PIDIN käima koolitustel, et tööl püsida
nüüd on kohe hingeline ja füüsiline vajadus välja kujunenud
et näha teisi, saada uusi tutvusi
olla inimeste seas
avardada silmaringi
olen koolitustel tõeliselt toredate inimestega kohtunud
koju nad mulle ju ei tule
ja kui siin oma probleemide otsas kükitan
siis tekib tunne, et maailmas polegi paremaid inimesi
kui need kes mu töö juures roppusi kirja panevad
mu hing ja ihu karjub uue hingamise järele
et näen peeglist, et saan hakkama oma tantsuga
et kuulen koolitustel, et polegi nii rumal ja vilets
kui kodus olles tunduma lõpuks hakkab
keegi blogi sõber välismaalt ütles
et raha pole iial parasjagu et kui natuke juurde saan
et siis hakkan paremat autot ja maja jne tahtma
ma ei taha asju
asjad on vajalikud ja tarbeesemeteta ei saa
aga mu hing karjub toidu järele
niikua kui mu lapsed koolides on polegi mul millelegi õigust?!

sille said...

Minagi tunnen üha enam, et tahan ka ENDALE midagi. Ja seis on mõnes mõttes sama: see kuhu mina minna tahan, maksab liiga palju. Siis peaksin kuidagi kokku hoidma, aga nagu kokku hoida kuskilt pole ka. Söök? Me nagu ei larista väga söögiga.
Kaks last on vormiliselt täiskasvanuks saanud, tegelikult aga elavad ju kodus, kuna õpivad ülikoolis päevaõppes. Noorema poja sõbranna elab ka meil.
Nii, et kuigi ametlikult on mul vaid üks laps, siis tegelikult on neid kokku 4.
Eks see rake küsimus ole, kas pere või ise.