Eile oli mardi laupäev

Käisin oma armsa sõbra ja noorema tütrega maskiballil
Eelnes elevus ja korraldamine, kes last hoiab, mida selga panna jne
Tütreraas, kel ingellik koolilõpukleit, võttis selle kaasa, mina kes ma aastaid ühte ja sama esinduskostüümi kannan, võtsin “Vanemuisest” oma kostüümiga sobiva sulgedega peaeehte ja prillid laenuks
Nii me siis “Vanemuise” ette oma samme seadsinme, kust ka buss meid peale võttis
Väike paanika tekkis sellega, et kärsitud ballilised ei jõudnud mu sõpra kuidagi ära oodata ja tahtsid tema kohta ära hõivata, mis ma tema jaoks hoidsin, kuigi ma ütlesin, et selle koha peale tuleb Piret, ütles üks daam, kellele ma seda korduvalt ütlesin, et oi tema ei tea midagi
Suutsin ikka oma piiksuva hääle ja suure kehaga asja selgeks teha
Said kõik bussi ja sõit võis alata
“Kumusse” kohale jõudes, olin ma hämmingus, ootasin millal mu tütreraas ja sõber bussist välja saavad ja vaatasin õudusega, kuidas ülejäänud reisiseltskond kui maa alla kadus...
Kui siis lõpuks “Kumu “poole sammuma hakkasime, siis leidsingi, et oligi rahvas maa alla läinud- tunnelisse, sinna suundusime meiegi
Oo see oli juba ise elamus, see “Kumusse” laskumine, need trepid ja kujud tunnelis ja laskusime ja laskusime ja siis saime vahepeal õue ja jälle laskusime
“Kumus” endas ootas meid viisakas ning sõbralik vastuvõtt, saime garderoobi taga vahetada oma tualette ja teha nägusid pähe ning mina tegin “kleidid “ ka oma sõbra kõndimistokkidele, et kui maskiball, siis maskiball;)
Fuajees ootasid laudadel pudelikesed veini ja siidriga
Minukene ahastas tükk aega ümber laudade, et no mida: alkoholi ma ei joo, aga jube janu on, võtsin siis minagi selle siidri ette, et mis see ikka teeb: peale paari suutäite oli mulle selge, et seda ma ikka ei joo, panin käest ära ja suundusin pidu nautima
No millised kostüümid, millised inimesed: rõõmsad, lahked, kenad, abivalmid, ja elevil
Oli seal kassnaisi ja mereröövleid, “Anna Kareninaid” ja muidu maskides inimesi, keskaegseid ja kaasaegseid kostüüme, loomi ja linde ja liblikaid….
Minu laps oli kui ingel oma roosas kleidis ja endatehtud kenas kipsmaskis, mida ta veel eelmisel öösel meisterdas hoolega
Peale tervituskõnesid anti süüa ja seda pakuti terve õhtu ja ei mingit nõmedat trügimist, halvasti ütlemist ega nõmetsemist nagu mõnikord juhtub, kui palju rahvast koos, süüa saab ise võtta ja mõni “näljane” kardab, et ilma jääb, muuseumi rahvas näljase ja tigedana ei käitunud, kuigi oli toidujärjakorras kuulda õhkamist, et oi kuidas nälg näpistab
Seda toitu jätkus ja jätkus ka siis, kui pandi välja kojusõidu eelne kuum supp
Mina tütrega võtsin kohe peale keha kinnitamist koha sisse tantsuplatsil, palju minust tantsijat pole, aga oma rasvad raputasin küll hoolega läbi;)
Kui tütar omapead “Kumut” pidi kõndima läks, võtsin ühe üksi jäetud härrasmehe tantsima ja sain tantsukese ka traditsioonilist ballitantsu tantsida
Kohtasin paari oma vana sõpra- tuttavat, kes mind ei tahtnud tunda või ei tundnud ära, aga sellepärast ma tuju rikkuda endal ei lasknud , sest teised kõik tahtsid mind tunda, vähemalt nad kõik olid sõbralikud, rõõmsad, seltskondlikud ja elevil
Iga regiooni rahvas esitas oma taidluskava ja kõige rohkem jäi silma ühe muuseumi meeste “Can-Can”, nende siredad, paljad, karvased sääred tantsu vihtumas ja hundirattad ja jalatõsted ja rõõmsad näod ja lõpus ka spagaat
No midagi sellist ikka muuseumi töötajalt ei oodanud
Autasustati parimaid töötajaid, parimat kostüümi…
Tantsuks laulis “Rock Hotell” võrratu Iffiga, kellega sai ka pilti tehtud, ta lahkelt lubas, krabas mind oma sooja südamilkku kaenlasse, kahjuks ta seal mind kaua ei hoidnud ja see pildi peale ei jäänud, aga see soe isalik haare on siiani minuga kaasas
Aitäh Iff!!
Ühel hetkel teatati, et kui kella 23ks lõunaregioonide rahvas bussis ei ole, jäävad nad Tallinna, hakkas meelehitlik riietamine, hüvasti enam kellegagi eriti jätta ei saanud
Muundumismäng oli kolossaalne-garderoobide poole tormas kirju, särav maskiballi seltskond –välja tulid sealt puhtaks pestud nägudega, korralikult riides, asjalikud, ranged, tähtsad: amentnikud , teadlased , hoidla ja muud muuseumitöötajad
Laskumine “Kumusse” oli põnev, aga sealt välja saamine oli tippude vallutamise mäng, kui veel kiire ka on ja kui oli teada, et kell 23 väljub buss ja kes jääb maha, jääb maha
Kedagi muidugi maha ei jäetud ja kodutee võis alata
Tartus algas mahapudenemine ja meie jõudsima ka kenasti kohale, väikses ootamisega trepil, sest sõbrakese naaber oli otsustanud maja ära ketitada ja me siis helistasime kella ja kell 2 öösel ja siis ta pistis unise nina aknast välja küsides, et kesse on...
Kui me olime majja siise saanud, otsustas mu sõbrakene järsku keppidest loobuda ja trepile pikali visata
Tundub, et haiget ta ei saanud, aga väsimus tegi oma töö, kuid mu tütar haaras Pireti oskuslikult oma õlale ja sikutas tuppa
Saime lõpuks väikestest seiklustest hoolimata tuppa, jõime teed ja olime ütlemata rõõmsad kordaläinud ürituse üle
Suur aitäh kõigile- kes olid, tegid ja kaasa elasid!!!!
Head mardipäeva kõigile!!!