Eelmised korrad, kui koolitus lõppes, oli hea tunne, et tulin ja et rahapuudusest ja tervisest hoolimata alt ära ei hüpanud ning koolitus oli iga kord hästi tore, seekord jäi lõpus tühi tunne.
Tänasin Piret Pääri ja tundsin, mul jäi mulje, et ta nagu ei uskunud, mis ma räägin, et mu sõnad põrkusid vastu nähtamatut seina kolks ja kolks ja kolks..
No ei ole ma Pireti inimene,, ei ole kuigi tahaks
Ja siis ma ei öelnud enam midagi
Tulin ära
Panin endale veel sinna koolitusele minnes setu riided selga, et oleks viimane seminar pidulikum jne
Ei olnud pidulikum, naljakas tunne oli
Enne oli teadmine, et saab veel tulla ja veel ükskord…
Aga nüüd enam ei midagi
Miski jäi nagu lahtiseks
Seda antoloogiat ka nagunii ei jaksa endale osta, mis need folkloristid kokku panevad praegu
Ühesõnaga kuidagi kurb seekordne Viljandis käik
Elu loksub jälle oma tavalisse rööpasse ja kõik…
Ja ongi kõik ?!
30ndal novembril on jutuvestmispäev, sel päeval saavad ka kokku kõik mu kodakondsed.
On mida pühitseda , siis tähistan mina ka kindlasti seda päeva mõne looga
Pühapäeval on esimene advent, esmaspäeval meie pere pisike tähtis üritus
Ettevalmistused jõuludeks ehk võtavad ka ja haaravad kaasa ning ja viivad mõtted mujale
Eks hiljem ole näha, milleks see käimine siia Viljandisse hea oli
Kui oli?!
Aga seljakoti täis on jälle lugusid, kohtusin jälle toredate inimestega…
Mida hing veel tahta võib
Aga midagi jäi puudu?!
Midagi tahaks veel, et oleks oodata ….
Koolituste narkomaaniaks nimetatakse vist seda?!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment