Tuesday, December 8, 2009

Mu voodi serval hommikul kell viis

Istub kulm kortsus pisike kohtumiis
Ta seirab alt kulmu
tele reklaame ja viibutab sõrme ,
ei tohhii
kommenteerib multikaid
ja varahommikusi uudiseid
kui telekat kritiseerida enam ei viitsi
seab kohvilauale ritta autodest rongi
istub sirge selja ja tähtsa moega voodile tagasi
ja endaga rahul ongi
siis kiikab jälle telekat ja
oma keeles seletab
mis obu teeb ja kess jooseb
mis katkski läits ja kuum on
kui talle otsa selle peale ei vaata
tuleb su ette ja ise vaatab
vaatab kogu näo ja kehaga
ta hommikust sehkendab õhtuni
ja õhtust vehkleb hommikuni
ka unes ei saa ta rahus olla
ta uurib kas oled saand teki alla
kas kõrvad ja silmad on alles sul
ja käed ja jalad ja sul ja mul
kas padi on kõigil ja autod on paigas
kuid ise sel ajal ei püsi mitte paigas
kui veidi magatud
pesuga jamatud
mu voodi serval hommikul juba kell viis
istub kulm kortsus pisike tähtis kohtumiis

2 comments:

Emmeliina said...

väga tabav kirjeldus.

alati kui pühendud oma perele ja ilusatele asjadele muutub su kõnekeel hoopis teiseks.

hea öelda, aga katsu elada rohkem niimoodi, et mittetähtsad asjad, mida sa muuta ei saa sulle korda ei lähe ja sind vaimselt ei murra.

Kaunist ootusaega!

joanamari said...

täna heade sõnade eest
kodust välja saaamine on tohutu töö
korraldamine ja meeletu jõupingutus
nii käingi nagu hapral jääl, oleksin nagu köiel kõndija
ja kui keegi mind siis mõtlematult rohmakalt müksab, olen korraga kuristikus või jääst läbi ühe hetkega
välja ronimiseks läheba aga hulga aega
ma ei tahagi muuta asju mis pole mu võimuses
püüan ajada oma asja ja ellu jääda