Miskipärast oli mul tunne jäänud, et mina ja mu lapsed, kui lapsed väikesed olid ja mina noor olin, me kehvalt riides käisime.
Kombineerisin ju end peaaegu segaseks, et kõik korras oleks, kõigil korralikud riided oleks, kõik söönud saaks ja maksud makstud saaks- ju see kõik oli nii raske, et tulemust ise ei näinudki
Käisin endisest korterist oma sinnajäänud asju ära toomas ja õues väikeseks jäänud riideid sortides avastasin, et mu lapsed ja mina olime ikka väga ilusti, stiilselt ja armsalt riides käinud
Kenas kostüümid, kleidid, püksid, jakid ja kasukad, rahvariided…
Mida rohkem ma seal koledas korteris asju kolimas käin, seda väiksemaks mu nostalgia ja melanhoolia läheb
Riputasin kodus peeglile Põlvamaa parima paljulapselise ema 2004 lindi ja rühin rõõmsalt edasi, oli mis oli, aga see mis tuleb, tuleb veel toredam;)
Teadmine, et olen eluga hakkama saanud, lastest tublid inimesed kasvatanud, lastele alati olemas olnud, kõigist olukordadest hoolimata, annab tugevuse edasi minna
Keegi ütles täna, et mul veel hing haige sest kolimisest.
Ei ole
Kõik möödub
Ja on hea, kui minevikust on midagi ka head kaasa võtta;)
5 comments:
Aeg teeb oma töö.
Olen ka oma vanu asju uue pilguga vaadanud - paraku viletsuses oma elu alustanuna pidasin kunagi ilusaks ikka väga nirusid ja inetuid asju, lausa kaltse ning mõttetut koli...
See on stardipositsiooni lõks. Hea, et sina ja su lapsed olete inetusest kõrgemal. Ilusa keskkonna looja peab omama minevikust piisavalt vägevat ilukogemust, et seda edasi anda suudaks.
ühel hetkel hakkas tulema humanitaarabi, kust sai ikka kenasid asju
enne seda õmblesin enamus asju ise
aga asjade omamisel polegi nii suurt tähtsust
põhiline on see, et oled oma lähedastele olemas ja nad tunnevad su toetust
kui laps olin, siis mul oli vaid paar kleiti
nad olid puhtad, kenad ja ma teadsin, et kui nad mulle väikseks jäävad saan ma uued
emal olid head sõbrannad, kes oma laste kenamaid väikseks jäänud riideid omavahel vahetasid
siis ei olnud sellist pulstiuputust nagu praegu
beebi pesugi sai vaid talongi eest
siis hakkasingi ise õmblema
mu lapsed olid riides, kui nukukesed
hiljem olen humanitaarabidest tohutud riidevarud kokku ajanud,
et ikka kõigile kõike jätkuks
nüüd olen hädas
enamus on korteris riknenud või lastele väikeseks jäänud
aga nüüd on hea vaadata, et olin ikka kõigest hoolimata tubli
kõik ilusti kappides sordi kaupa ja puude peal
muidugi see inimene, kes kappidest asjad välja loopis ja jalgade alla sõkkus, omas vist minu vastu hirmsat viha, et mu aastate töö jalge alla talluma pidi
eks igaüks tea, mis ta oma eluga teeb
kui saan oma asjad sealt ära toodud, saan ka selle korteri ja naabrid unustuste maale saata ja eluga edasi minna;)
loen ja mõtlen, et imelikku elu oled elanud: kodu ja asjad maha jätnud, nagu oleksid pidanud lastega põgenema millegi või kellegi eest.
ja siis veel see keegi, kes sulle kuuluvas korteris ringi risustas? kuidagi kriminaalseks kisub.
20 aastat ühes kohas elamist on kuidas kellelegi: noorele pikk, vanale lühike.
aga ilusasti ütlesid: 20 aastat mu elust jääb sinna maha.
Loodame, et see järgnev on korvanud kõik eelneva halva ja rahulikumad ajad on ees. Kui aga tervist oleks.
ma sain maja täis varustusega, mööbel, voodipesu, laudlinad, käterätid, kardinad, nõud, vaibad...
astusingi majja vaid selja riietega ja tasapisi siis tõin oma isiklikke asju juurde
need riided, mis väikeseks olid jäänud jäid esialgu maha
eks see oligi nagu põgenemine
mõõt sai täis, olin kinkinud sealsetele lastele 20 aastat oma elust
kuid mind lasti lahti, kui kurjategijat
isegi mu lahkumise torti ei tuldud sööma, tänukirja andmisest rääkimata
elu oli ühismajas põrguks tehtud, öösiti magada ei saanud, ühes korteri otsas teisel korrusel peeti lõpmatuid prallesid ja kakeldi kärarikkalt ja teise korteri otsas hakati looma söödaämbrite ja tanksaabastega pea kohal kolistama hommikul kella nelja ajal
välisukse lukk topiti tikke ja muud sodi täis, et ma seda lukustada ei saaks, koridoris käidi suitsetamas ja laamendamas
talvel kisti koguaeg ust pärani, torud lõhkesid ja uued pidin ikka mina panema
laste elu pärast olin koguaeg hirmul, sest joomase peaga paarutati autodega mööda küla
kord sõideti mu lapsevankrilegi otsa, kui lapse õues magas ja tool mille panin vankri ette, et seda märgataks löödi puruks
prügikonteiner pandi põlema, mille ma kinni pidin maksma, sest põletaja ju visiitkaarti ei jätnud
ühesõnaga elu oli väljakannatamatu
kui oli võimalus minna koju, kus oli turvaline, ma tagasi ei kippunud
ka mitte asjade järele
Post a Comment