Friday, April 2, 2010

Olen olnud liiga leebe lapsevanem
Ei ole kunagi oma lapsi hinnete pärast hurjutanud ja nüüd on tulemus käes
Auahnust pole eriti kellelgi
Esiklaps on hästi tubli, ta küll maksimumi peale ei õpi, aga ta saab hakkama
Ta on leidnud eesmärgi, mille poole rühkida ja muudku rühib
Poisid ei tea veel, mis nad tahavad ja siis on natuke jama
Noorem tütar avastas äkki täiskasvanuna, et tahab õppida muusikat
Läks kord noorema vennaga katsetele kaasa ja küsiti, mis tema laulab
Ta polnud kade tüdruk võttis ja laulis
Võeti lastemuusikakooli sisse ja alles pärast avastati, et ta täiskasvanud, aga sellest probleemi ei tehtud
Nüüd on paar aastat hoolega õppinud, mängib orkestris esimest trompetit ja tõi eile koju kultuurkapitali linna noore muusiku preemia
Mul on ilusad tublid ja targad lapsed, aga auahnust on neil ehk vähe?!
Olen vist väga süüdi?!

5 comments:

sjgelle said...

See on nii ja naa. Vanemad, kes oma lapsi aina taga ajavad ja nõuavad, et nad oleksid kõige-kõige, võivad hoopis huvi tappa. Parem innustada ja kiita saavutuste eest, mitte sundida.
Näed ise, et kunagi nad leiavad ise oma tee.Varem või hiljem. Kunagi pole liiga hilja.

Ingrid said...

Häid Ülestõusmispühi, Sulle, Joanamari!
Ehkki ma pole kirjutanud, olen Sind aegajalt lugenud ja palju Sinust mõelnud.:-)

sille said...

Kauneid pühi!

Ja liiga leebe olemise kohta. Ka mina ei ole oma lastelt tulemusi nõudnud. Ometi poisid on üsna auahned. Tütar kahjuks küll mitte. Tema selline vooluga kaasa liikuja. Või on lihtsalt reaalselt hinnanud oma võimeid ja ei looda liialt? Aga kas peabki olema alati see esimene?

joanamari said...

tänan ingrid heade soovide eest!!
ma ei arvagi, et peab olema esimene
aga elus läbilöömiseks on ikka auahnust ka vaja
tunnen endal süüd, kui lastel väga hästi ei lähe, et ei nõudnud tulemusi vaid ütlesin, et oluline on, et edasi saad ja rohkem polegi vaja punnitada elu eest
aga äkki tegin valesti?!

iiris komm said...

Kauneid jätkuvaid ülestõusmispühi Sulle ja Su perele!
Õnne noorele muusikule. Mina olen oma kolme poja pealt tundnud, et auahnus pole üldse arendatava, see kas on või pole... Kõik ühes peres kasvanud ja ühtede väärtushinnangute järgi, aga ühel on auahnus vägagi olemas, kahel teisel mitte niiväga... Ja süütunne on ainuke tunne, mis midagi peale ebameeldivuste kaasa ei too. Nii et süüd pole - lihtsalt ole kindel, et sul ongi ju tublid lapsed, kes tulevad elus toime ja on teel oma hingerahu leidmise poole.