Kui ta tahab, et valgus silma ei paistaks, ei lülita lampi välja ega tõmba seinast välja vaid katab lambi kangaga, ;) kütab ahju kinnise siibriga, et soojus korstnasse ei läheks, oh pühalihtsameelsus, elamine vingu täis, lõõrid tõrva täis. Paneb raha kilekottidesse prahiga segamini, et kui varas vaatab, siis raha üles ei leia ;) Kannab kaasas sadat pampu ja asetab neid uste ette, trepi ette ...Riputab oma pesu kuivama täpselt selle koha peale kust inimesed kõnnivad. Ronib külas olles perenaise magamistuppa, , kui see magab, paneb tule põlema ja otsib sealt oma naist, helistab külas olles peremehe ukse taga ukse kella kell pool kaheksa ja otsib oma naist. Tahab hirmsasti midagi teha ja kui teeb siis ikka sellist jama, et karju appi, hekk saab laineline ja osa hekist närib nii ära, et auk jääb järele ja see võib põdeda mitu aastat. Koguaeg on koodid kadunud võtmed kadunud, vahel magab õues sest ei saa tuppa, sest ei leia võtmeid. Koguaeg on mingi draama

 Olen ütlemata rikas naine, mul on neli ägedat last

Nendega koos kasvamine on mind eriliselt rikastanud

Esimene tütar õpetas mulle julgust ja enesekindlust, teine tütar õpetas, et ilmas on erilisi inimesi, kelle anded puhkevad õide, kui neid armastada ja toetada. Vanem poeg õpetas mulle vastupidavust ja noorem poeg kannatlikkust. Olen uhke oma laste üle ja palju parem , rikkam ja targem inimene, kui enne nende sündi olin. Teekond oli põnev, huvitav ja vaheldusrikas, täis rõõme muresid ja ootamatusi. Ühel hetkel on nad ise lapsevanemad, keda õpetavad juba nende enda lapsed...

 Mulle ühel päeval öeldi, et olen üks väga eriline inimene. Kuulsin ütleja hääletoonis justkui pilget ja üleolekut, aga tegin näo, et ei kuulnud ega saanud millestki aru.

Tegelikult inimestena oleme kõik väga erilised, igaüks isemoodi. Kui pidin ülemusena koondama oma kolleege kunagi, siis ütlesin, et ei taha kedagi lahti lasta, sest iga inimene on omaette väärtus, oma heade ja halbade külgedega, iga inimene on kui Jumala kingitus.

Eks igaüks ela nii nagu ta oskab, milline on ta kaasavara, geenid, ambitsioonid ja eesmärgid. Igaüks meist vajab kuhugi kuulumist, et teda keegi vajab, et ta on väärtuslik, et on kuhugi oodatud...

Kolmapäeviti võtan oma kohvitermose, kolmerattase ja kihutan päevakeskusesse. Keedan kohvi, katan laua, et kui tulevad kliendid, soovin et nad tunneksid ennast sinna väga oodatuna, kohvilõhnasesse tuppa, kaunilt kaetud laua taha.

Nädal aega mõtlen, mida põnevat ma seal klientidega teen, mida koos valmistame, kuhu läheme koos...

Kui mu lasteaed suleti, siis mu armas sõber ütles, et mu lasteaed on nüüd päevakeskuses.

Ma ei mahu paljudesse raamidesse, panen kodust välja minnes pähe kübara, kätte armsa sõbra heegeldatud kindad ja olen nagu olen, kas nüüd napakalt eriline, aga lihtsalt nagu välja tuleb nagu mu geenid, kasvatus ja tõekspidamised lubavad..

 Mu laste vanavanemad ostsid mulle õmblusmasina "Veritas", millega ma siis vuristasin lastele ja endale riideid ning külale kartuli ja liha eest. Pisikestest lappidest tegin katteid, tekke, kardinaid. Kui lasteaia uuesti avasime, õmblesin kõikidele lasteaia vooditele lappidest katted, vatitekkidele kotid, et oleks rõõmsavärvilised vaibad põrandal, lastele kostüüme ja muud tarvikud...

 Ma austan neid inimesi väga ja olen eriliselt tänulik neile sõpradele sugulastele, kes mulle vahel lilli kingivad.

Kui lilled on ära õitsenud ja närtsinud, ei viska ma neid ei komposti ega topi prügikasti.

Inimene on kulutanud raha, valinud mulle buketi, teised jälle selle kokku pannud, kolmandad hoole ja armastusega kasvatanud.

See on jah nii, et kui oled asja ära kinkinud, siis on see asi kingisaaja oma ja see, mida ta teeb, on tema enda asi oma parima äranägemise järgi.

Tekib küsimus, et kuhu siis panna need lilled, mis on hingusele läinud.

Ma ei vii komposti varestele loopida, ega prügimehele, ma põletan kõik lilled, mis mulle kingitud on ja ära on närtsinud, ahjus tuhaks ja alles siis viin aeda.

Sa küll ei tea, kuhu ma panen Su kingi, kas viskan nurka või mida iganes, aga ma leian, et kui ma olen selle au osaliseks saanud, et Sa kingid mulle lilli, siis ma suhtun sellesse austusega.

Ja üldse ei armasta ma lilli väga murda, harva kui viin kellegi mõne õie oma aiast, enamasti kui on kindlasti kombeks kuhugi viia lilli, siis ma võtan mõne õie enamasti oma aiast, aga tuppa lihtsalt ma neid ei murra, tavaliselt käin lilli nuusutamas õues, praegu kõik nii mõnusasti õitseb, mesimummid sumisevad õielt õiele...

Olen tähele pannud, et kui tood õied tuppa, siis nad enam ei lõhna armsalt vaid haisevad pealetükkivalt, see tundub nagu oleks nad surma agoonias...

Sellised hullud mõtted siis

 Üks tark naine rääkis kunagi, et kallistage oma lapsi, kui lähete teele, saadate neid kooli...

Et siis annate oma kaitse kaasa lapsele.
Mina kasvasin ajal, kus kallistati harva, aga karistati tihti
Ema ikka tiris mind siis sülle, kui oli mulle just vitsa andnud ja püüdis siis vägisi kallistada.
Kui läks moodi üleüldine kallistamine, siis pugesin ikka nurka, et ükski võõras inimene mind ei saaks kiskuda endale kaenlasse. Ükskord keegi kallistas mind ootamatult selja tagant ja oleks mind pikali peaaegu tõuganud, kui porisesin, et mida sa ronid mulle selga, siis ta oli kuri , et ta jagas oma armastust mulle ja mina ei oska seda vastu võtta. ;)

See mõte, et kallistada oma lähedasi iga päev, meeldis mulle väga, omi ikka tuleb kallistada ja igal heal hetkel kindlasti ka, meeldima. Kukkusin igal võimalikul juhul oma lapsi kallistama, et neil ei tekiks minu foobiat, et kallistatakse vaid süütundest või mingist muust ajendist tingituna.
Ikka hoolimisest ja armastusest sai kallistatud. Ükskord mu poeg küsis, et mis ma teda igal hommikul kallistan. Ütlesin, et siis läheb tal päev hästi, kui ma teda kallistan. Ükskord pidin koolitusel olema ja hommikul ei olnud mind poega teele saatmas ja siis ta kurvastas, et emmet ei olegi teda kallistamas, tal läheb nüüd koolis halvasti. Vanem õde teda lohutas ja lubas kallistada ja et siis läheb ikka hästi.

Kui me nüüd perega kokku saame, siis ikka kallistame, nii anname edasi häid soove, hoolimist ja armastust.

Seisan hommikuti ukse lävel, et kallistada oma kallimat, sest nii tähtis on anda teada, et teine sinust hoolib ja häid soove kaasa annab päeva.
Ilusat päeva kõigile.

 

Tükib nii olema, et kui midagi jagatakse, hakkab üks kraaklemine, vaiba alt kiskumine, poriga loopimine. Nagu mu lapselaps ütles, kui väike oli, et kakeldada tahavad.

Emaks olemine pole lihtne, igaüks teab kuidas õige on ja kuidas sa valesti teed

Kui oma esiklast ootasin, siis ei tohtinud õhtul suure kõhuga kohvikusse minna ja kui laps oli sündinud ja teda rihmadega rinnal kandsin, oli mitmel ütlemist ja kui ta mu ema juures mõnda aega oli, oli jälle ütlemist, miks ma ilma lapseta kõnnin.

Kui juba nelja ägeda jõnglase ema olin, siis oli jälle ilkujaid ja sõimlejaid ja vihase näo ja põlgusega jõllitajaid. Kui ükskord julgesin sõna võtta, et õmblesin oma lastele kõik riided ise, siis kargas keegi kurimuri nurga tagant välja, et ärgu ma mängigu musterema, et teavad kõik, kuidas ma oma lapsi kasvatasin. Ega tea ühti, kui tihti näljasena magama läksin, kuidas närisin idusid koolitustel ja komandeeringu rahad koju jätsin, et lastel süüa oleks, kuidas vanadest kaltsudest riideid ümber õmblesin, et lastel oleks midagi selga panna, kuidas pidudel viimaseks jäin, et peojääke lastele viia, kuidas öösiti muretsesin, kuidas astmaatikut põetasin või igale poole võlgu olin ja lapsi sapakaga muusikakooli vedasin. Kuidas erakoolimaksu ära maksin ja tühja taskuga jäin, kuidas kirikusse orelit mängimas käisin leiva ja kohvikoore eest..

Ma ei ole muster ema, olen teinud tuhat viga, aga kasvatasin oma lapsi nii, et veremaitse suus, kogu armastuse ja südame soojusega, nii nagu oskasin, ise nad sünnitasin ja häbi oli kurta. Kusjuures nad kõik hakkasid ütlema esimesi sõnu seitsmekuuselt, rääkisin ja laulsin nendega palju. Praeguseks on neist neljast saanud tublid ja ägedad kodanikud, aga iga kord kui keegi võtab sõna emaks olemise üle ja kedagi esile tõstab või kedagi maha teeb, torkab mulle sügavale hinge, et see pole teema mille üle kakeldada.

Oli aeg, kus aasta ema tiitli sai vaid abielus naine, aga need vaprad naised, kes kasvatasid hulga lapsi üksi üles, polnud tunnustamist väärt. Ja need naised, kel polnud oma meeste valikuga õnne olnud, olid justkui põlu all. Nende naiste emaks olemine polnud justkui väärt midagi.

Nüüd siis on aasta ema valimine lõpetatud, sest saadi vist aru, et kõigi meele järgi ei saagi olla ja seda kraaklemist on muidu liiast. Hea kui tunnustatakse, halb kui kadedusest pori lendama hakkab. Emade päeva eel mõtlen ikka oma emast, olen tänulik talle paljude asjade ees, selle eest, kuidas ta mind kasvatas ja paljude nende asjade eest, mis tal halvasti välja tuli, hoidusin nendest asjadest oma laste juures ja olin tihti liiga leebe, et mitte olla oma ema moodi liiga nõudlik ja autoritaarne.

Ole kuidas oled ja tee kuidas teed, ikka võib keegi öelda, et halvasti.

Olin palju aega oma lapsepõlves vanaema juures, ja temaga põllul ja aasal kaasas olnud ta tegemistes ja lauludes. Olen tast mõjutusi saanud ja natuke omamoodi imelik, ta ei läinud kunagi kodust välja ilma, et oleks end puhtalt ja korralikult riietanud, Ta oli isegi kodus alati puhtas rätis ja põlles ja laual puhas valge lina. Ma nii korralik ei jaksa alati olla, aga väravast välja minnes ikka vaatan enne peeglisse, sest vanaema alati ütles, et kui lähed väravast välja, siis peab ka aluspesu olema puhas ja korras, see käib ristiinimese olemise juurde. Ma lapsena küll ei teadnud, mis see ristiinimene tähendab, aga kui lähen siis tänavale oma kena kübara ja jakiga olen kui valge vares dresside ja nailonjopede seas. Kunagi kui lapsed väikesed olid, tükkisid nad ikka vanu ja viletsaid riideid kooli selga panema, hiljem sain teada, et minu õmmeldud ja valitud asjad olid liialt silmatorkavad ja erilised ja nende pärast neid koolis narriti, siis keegi ütles, et ise käib riides nagu kuninganna, aga lapsed on nagu kaltsakad. Pisikesi printse ja printsesse ei tohtinud maakoolis olla, üks õpetaja noomis mind, et õmblen oma lastele erilisi kleite, et nad ennast teiste hulga halvasti tunneksid. Ma ju nägin, kuidas linnas teatris lapsed riides olid, tegin oma lastele ka sellised kenad pidulikud riided. Ühed samet kleidid istuvad siiani mu sapaka istmete peal, mida tüdrukud selga panna ei tahtnud, sest keegi ütles halvasti. Halb ema, kes tahtis oma lastele ilusaid riideid selga panna , et nad ennast halvasti tunneksid.

Noh imelik selline. Aga kakeldada ei taha ;)

 Oskad olla ontlik

natukene tontlik

on see kuidas oskad olla

Oskad teha sõnu, 

neid siis rõõmsalt süüa, 

juures lokku lüüa

et ei teinud miskit

Elu andis hoope

 ja siis oli kahju

et sind nad tabasid

aga ikka oled sina

see kes oskab olla

oskab olla ontlik

teed nägu juurde

et sa oled tänulik

aga miskipärast

ma sind ei usu

 kuigi mul sust kahju

ja olen lihtsalt sõbralik

 Sa tegid mulle haiget

aga sa ei teadnud ju

et see inimene

ei ole see,

 kellena ta end esitleb...

Ta tegi mulle haiget

aga ma ei saa

 ju sulle öelda

et langesin ta lõksu.

Ta ei saa sind ära kasutada nii

nagu mind

aga 

sa tegid mulle haiget

et 

usaldad enda saladusi 

sest  sa tea,

mis inimene ta

 tegelikult

 on....

Ma ei taha

 sulle öelda,

kes ta on, 

ma ei taha purustada su illusiooni

ja kas on õige

öelda sulle,

et see inimene pole see kellena esineb,

et ta on sind ära tinistanud..

Ja, ta oskab veedelda,

ta oskab ümber sõrme keerata,

oskab mängida  kaastundlikust,

hoolimist,

aga kui minul, sinul, teda vaja oli

teda polnud me kõrval,

saage ise hakkama

meil oli kokkulepe...

Ja kui sinust on saanud

äge inimene, 

murdis ta me kokkuleppe,

nüüd saab ta sinust osa,

päevitab uhkuse päikese paistel,

et

kui lahe ja vahva sa oled...

 Ja kui me olime hädas, 

kui me vajasime tuge, 

saime ise hakkama, 

sest meil oli kokkulepe,

 mille ta murdis,

 kui see oli talle

 ja ta egole kasulik...

Kuhu sa lähed, pea tuult täis nii, et maha jäävad laibad?!!

 Me kõik soovime kuhugi kuuluda, see on hästi oluline. Saan aru, et sõprust ja armastust ei saa osta, aga ma miskipärast arvan, et ma pole keskmisest ebameeldivam inimene, keda peaks igalt poolt ära ajama. Kes te olete, kes te olete need omad ja kes on võõrad, keda ära ajada?!

Katkestad naba ära, oma tervise ja rahakoti tühjuse hinnaga, et kusagil olla, igaüks on väärt kusagil olema!!!!

Tõstatad küsimuse, et mis toimub-

Oi, näpukas

no rahuned maha ja olid siis rahulikult edasi

Võtad arutlusest osa ja siis saad jälle heleda plaksu vasta tatti

Ei me ei tegele praegu sellega ja Sina ei ole see inimene keda me vajame appi, küsid miks

me ei tegele selle teemaga

no tore, proovid võtta vabalt, pole kohustust, pole vaja pingutada

Aga kummitama jääb, et mis toimub

Kas oli ikka näpukas?!

Miks esitada küsimus, et tulge appi ja siis ei sobigi, kas tegelikult polnudki näpukas

Oleks ju võinud siis mitte ühisesse patta visata hõige, oleks pisarad ja kahtlused ja põdemine ära jäänud

Oh

Lihtsalt ongi nii tore põrutada täiskiirusel üle laipade ja siis imestada, et keegi sai pihta või, mis sa koperdad siis jalus...

Räägid 101 korda, et olge rahulikult, võite panna oma riided ja asjad ilusti riidehoidu, uks läheb lukku ja asjad on hoitud. Inimene kuuleb seda või ei pane tähele või mida iganes, läheb minema keerab ukse lukust lahti ja läheb ära, ta ei lähe lihtsalt minema, ei ta jätab ukse pärani ja kõik need asjad, mis siis lubati hoitud olla, jäävad lihtsalt ripakile, olge lahked ja tulge. Kes lubas, et on hoitud, jääb siis ju süüdi, kui midagi juhtub?!

Kuidas nii saab, lihtsalt trampida üle laipade?!

Kus kohas me elame?! Igaüks oma pisikeses maailmas, ajame oma asja, ja mis meist selja taha jääb, on kama kaks?

Viskame õhku süüdistuse, aga ei vastuta, nii tore

ja teeme näo, ise oled süüdi et tolgendad jalus või haiget saad

Mis elu sa elad, et märkad vaid enda vajadusi?!

Kuhu sa lähed nii, et maha jäävad laibad?!!

 Avan jutuakna, kirjutan paar sõna, kustutan ära

Sest nagunii leidub keegi,  kes saab valesti aru, kes saab solvatud või üles ässitatud, kurvastatud või mida iganes...

Mu mõtetes on midagi,  mida tahaks jagada, aga ei saa..

Ei tahaks kellegagi sõda ega maid jagada..

Mu lähedastel pole aega, sõbrad on surnud  või välismaal ja ka neil pole aega millessegi süveneda...

Sulen jutumulli, sulen arvuti ja kuulen pimeduses, kuidas maanteel veereb  keegi või midagi itta ja läände ja minust mööda...

 

Ma pole ammu kirjutanud, olin pikalt haige nii füüsiliselt kui vaimselt.

Ja ühel hetkel kaotasin paroolid, keegi häkkis mu kontole sisse ja ma ei saanudki kirjutada.

Maailm on vahepeal totaalselt muutunud, koroona asemel on kõigil meelel ja keelel sõda, mõni veel käib poes ringi mingi lapiga, tekib tunne, et tal on äkki mingi äge haigus, mida ei taha teistele anda, siis tuleb tast hästi eemale hoida😉

Käisin septembrist märtsini koolis, minu tervisega oli see hullult ränk, võtta selga hommikul seljakott, iga ilmaga end kohale tarida, sõita täiskiilutud bussis maskiga, kusjuures ma olen astmaatik ja maskis olemine on äärmiselt suur katsumus, taluda päev otsa mõne nõmedat käitumist, samas püüda võtta koolituselt viimast, sest õppima ju ma sinna läksin. Vahel unustasin ära, et selle koolitusfirma toidupakkuja tooted minu sisikonnale ei sobi, siis olin veel pool päeva lisa tervise hädadega vaevas. Tegin hoolega praktika päevikut, tegin lõputööd, sõitlesin ebameeldivate bussijuhtide ja reisikaaslastega, aga tunnistuse ma kätte sain. Lubasin endale kaubareise linna kaubanduskeskustesse, kus meeldivaks kohaks sai kvartal, kui bussini oli mitu tundi. Seal on rulaatori taolised ostukärud, kärutasin ennast külmikute ette, istusin istmele ja uurisin kapi sisu mõnuga, nuti kassas istusin ka kassa ees ja piiksutasin mugavalt oma kaupu. Kodulinna poodides käin viimasel ajal ratastooliga, ma ei suuda seista, pink on Maximast ära kaotatud ja suures ostusaalis ringi tiirutamine käib mulle enamasti üle jõu. Üks õhtu, kui mees kaasa ei tahtnud tulla ja pidin toolita Maximas käima, olin nahaalne ja istusin nutikassa ette tumbaga, millega müüjad riiuliteni ronivad. Juhuslikult oli tööl töötaja, kes seda ei keela, mõni töötaja ütleb, et ei tiri neid tumbasid siia, see pole taburet ja paljudes suure linna poodides on tumbade peale suurelt kirjutatud, et ainult töötajatele. Ükskord Tartu Kaubamajas istusin selle tumba peale, siis tuldi küsima, kas mul halb on, aga ei pahandatud. Konsumis on võimalik panna ostukäru ratastooli külge, aga Maximas on üldse jube kitsas ja korv mu tooli sarvede otsa ei mahu. Kui kindlasti plaanin Maximasse minna, siis lähen oma seljakoti või poekotiga, mille siis riputan endale kõhu peale, et mees ei peaks rasket korvi kandma ja laon meeldivad kaubad endale kaela ja saan rahulikult silmitseda kaupu ja vaikselt oma toidukordi ja asju planeerida. Ilma, et peaks muretsema, et kas jaksan kõndida-seista ja pea pulki täis, sest jalad ja olemine segab või keegi lükkab mind kogemata ümber või kisub ostukäru käest ära, millele toetun või mida iganes. Ratastoolis inimest enamasti ei rünnata, kui just kogemata korviga vastu pead ei anta, aga siis peab olema nii palju rahvast poes, et inimesed ei mahu enam muidu liikuma, kui peavad endale korvidega teed tegema. Mina enamasti lähen poodi siis, kui kõik on ära käinud või pole veel poodi ilmunud, enne kümmet hommikul näiteks.

Kevad ei taha kuidagi saabuda, mõni päev on nii soe, et kraamisin valge kostüümi kapist välja, mõni päev on vaja jälle paksult end riietada. Nagu natuke soojem on, on võililli kõik kohad täis ja hein kasvab jõudsalt. olen juba üks kord lasknud ennast muruniidukil mööda saunatagust muruplatsi lohistada, aga juba on vaja jälle seda liigirikkust kaunistada, muidu jääb mulje, et olen jätnud oma kartulimaa lihtsalt sööti. Sibullilled õitsevad viimaseid hingetõmbeid ja siis on üks ühtlane roheline mets. Keegi on külvanud kirsse mu murusse ja lasin neil hakatistel mitu aastat tagasi olla ja tänavu on nad nii õites, et näis kas kannavad ka midagi. Mul on selline muruniiduk, et kui lased lingi lahti hakkab ise jooksma, ma siis lohisen järgi nii kaua, kuni enam ei jaksa, lasen tal välja surra ja lähen ütlen kallimale, et korja palun oma niiduk niidult ära. Kunagi, kui niidukit polnud ja vikatiga niita ei jaksanud, kasvas hein sauna taga üle pea, ütles keegi mu tütrele, et tal on nii paha vaadata, et tema lapsepõlve kodu nüüd nii räämas on. Soovitasin tütrel öelda, et tema emme kasvatab seal erilist putukasorti ja siis ei tohigi niita. Kord kui kõndisin õunaaias ja ajasin seal lastega juttu, ütles üks möödakäija, et tema arvas, et meie krundil ei elagi kedagi. Nii normiks on kujunenud, et muru peab viimseni nudi olema, muidu oled laisk hooletu ja ma ei tea mis veel. Mina olengi laisk, sest olen liikumispuudega ja ei jaksa põõsa all urvitada 24/7. Mu tomatid-kurgid ja maitsetaimed ripuvad kõik maja seinal lillekastides, hommikuti käin ümber maja neid pudru kõrvale näpistamas ja õhtuti voolikuga kastmas. Muru niidan nii palju kui jaksan ja kui ei jaksa siis ei niida. Mõtted on suves, kus peaks olema üks tähtis üritus, aga selles suunas siputada kuidagi ei jaksa. Besedka seisab kuuri all pulkadena ja värvgi on ostmata. Keegi lohutas , et kui vihmad üle lähevad, siis teeme. Aknast vaatavad sisse nõgesed ja võililled ja rõõmustan, et elan heki taga, et igaüks seda ei näegi 😊

Vastuseks oma tütre blogile

Tahtsin oma tütre blogi kommenteerida ja see kommentaar kasvas liiga suureks

Siis vastan siia sellele blogile

https://mmurca.blogspot.com/2020/01/moe-eksitused-enesedeitimine-larp-ja.html?fbclid=IwAR2WAOrHGSQTFAHgRfh7VCmkUaq7pnrwcijxlTVuE7_M1P23H6MiDfCoybg

Ma pole kunagi eriti seda jälginud, mis moes on, vaid seda, et mis mulle endale meeldib ja milles ma ennast hästi tunnen või et  viimasel ajal kui pole enam väga vigurit, mida heameelega teistele näidata, proovin endale oma riietega lihtsalt saada kaubanduslikku välimust, et mitte teisi ehmatada oma volüümidega või puudustega.
 Ei tulnudki selle peale, et mu vanem tütar samasugune on,  et  riietub nagu iseteadlikult, trendidest hoolimata. Ükskord küll olen  kandnud mingit kummalist  hetkel moes olevat kooslust, siis tuldi mind kiitma, et nüüd olen nagu teised, mitte nagu mingi imelik, et see punane mantel olevat õudne jne. Tegelikult oli see punane mantel eriline meistriteos, mu ema sõber rätsep õmbles ja mina disainisin. Linnapildis oli  ta aga harjumatu, sest kõik käisid ringi mingis kaka värvi tumedas ja siis oli keegi helepunases mantlis, kus see mäss ja vastuhakk kõlbab. Mu ema sõber aitas mul  paljusid riideid õmmelda, mina joonistasin moe ja tema tegi valmis. Lõpuks ta hakkas mulle ütlema, et õmmelgu ma ise , ta võib heal juhul  välja lõigata ja esimese proovi teha,  näiteks suuremate asjade puhul nagu mantel. Kunagi oli mul  ruuduline kleit, mille disainisin nii, et nägin peaaegu ideaalse figuuriga olevat. Mul nimelt polnud noorena  väga rinnapartiid ja  kui ma noor olin,  polnud see moes, et naised liiga kõhnad võiksid olla. Kõhn olemine tähendas seda, et sa oled  lihtsalt mingi niru, et pole naisterahva moodi.  Nüüd kui ma olen väga naine, on just kõhnad moes. Aga ma oma eluõhtul ei tahagi moes olla, tahaks ajada rahulikult oma asja ja kuna inimeste seas paljalt liikuda pole viisakas, peab ju mul midagi seljas olema. Kuna ma ei armasta ühtki tuima ja  üksluist asja, võtan igat asja kui loomingut, tulevadki mu riided  mõne meelest imelikud. Nii meeldib mul ka  süüa teha nii, et see on midagi erilist ja näeb välja kaunis, kui koristan, siis peab tulemus olema selline, et elamise puhtusele lisandub mingi  detail, mis on seotud loovusega. Nii on mu kodu täis sitse, pitse ja satse  ja toitu  serveerin nii, et silmale hea vaadata lisaks maitseelamusele.

Mulle meeldib palju üksi olla, lugeda, vaadata oma lemmik sarju History kanalilt või lihtsalt kuulata mööduvat linna heli või lindude sädinat akna taga. Kui käin basseinis, siis tahan ka olla omaette, omaette mullivannis, omaette oma  vesi-aeroobikaga, irdun seltskonnast ja tegelen  iseenda liikumisega, veepahina ja mullide kuulamisega, mõtlen samas uue kleidi  fasongi välja või mõne uue keraamilise asja kuju. Mõnikord olen  ülevoolavalt seltskondlik aga enamasti meeldib mulle vaikselt omaette nokitseda, sellega oleme mehega hästi sarnased,  poeme oma urgu ja tegeleme oma asjadega  ja söögitoas- ühises ruumis saame kokku, kui  vajame teineteise seltsi.

Mis puutub helitapeeti, siis mulle meeldib hommikuti kuulatata kohvi-pudru keetmise kõrvale terevisiooni, et olla maailmaga kursis ja keegi  oleks sinuga nagu ühises ruumis, ajab oma asja, aga mina ei sega teda ja tema ei sega mind, kui hakkab segama, saab ju iga kell kinni panna. Ja toitu teen kindlasti mingi filmi saatel, koorin , tükeldan ja samas käib telekas mingi saade või film, hästi hea on järelvaatamise võimalus, lähed kööki midagi segama või võtma või panema, saad saate pausile panna ning tagasi tulles edasi kuulata-vaadata.

Vanasti, kui mul nõudepesu masinat polnud,  veetsin  nõudepesu kõrvale tunde kuulates vikerraadiot. Eriti mõnusad olid  Hendrik Relve  saated.

Meil on majas kolm televiisorit, igal matsil oma ja üks ühine, et kui keegi tahab vaadata oma asja, läheb oma tuppa ja ei  suru oma maitset teisele peale.

Kui lapsed on külas, siis vaatangi asju järelvaatamisest järgi, sest ei taha jõllitada telekat, kui lapsed on kodus, siis tahaks iga hingetõmmet olla nendega koos ja nende rütmis.

Arvuti käib mul koguaeg, kui mahti saan, vaatan mis maailmas toimub, mida lapsed on kirjutanud, kui on uudiseid, jagan seda nendega. Vahel isegi filmi vaatamise  ajal  kiikan arvutisse, kui on mõni võõras nimi või mõiste, mida saab  kärmelt arvutist järgi vaadata käigu pealt. Minu isal karjusid telekas ja raadio üksteise võidu päevad läbi, see oli väga häiriv, Küsisin ta käest, et miks see raadio hakkab tal tööle hommikul kell seitse, kui on pühapäev. Ta ütles, et siis ta saab teada, et algas päev, et nüüd on hommik ;)

Mulle vaatab päike hommikul  voodisse, et kuule ärka nüüd, siis panen padja akna ette J

Panen ikka midagi kirja, muidu läheb meelest ja trollijad võite lõhki minna

Sain perearstilt suunamise taastusravisse ja ootasin mitu kuud, aga kohale ma siis  esmaspäeval sain.

Majutati mind Põlva haigla laste ja taastusravi osakonda  lastepalati boksi. Esimese nädala veetsin koos kaaslasega.  Toanaaber oli muidu tore, aga tükkis palju lobisema ka siis, kui mõni äge saade tuli telekast, siis muudkui patras. Muidu südamlik ja asjalik memm, ka nelja lapse ema, ka olnud lasteaednik nii, et juttu  jätkus kauemaks. Seda muidugi ei tea,mis järgmine nädal toob, kuidas  saab hakkama  4 ööd-päeva külgküljekõrval tillukses palatiboksis. Teraapiad kurnavad ja panevad ihu valutama,  vaevlen igal õhtul magama jäämisega ja käin 100 korda  öö jooksul vetsus, see võib kindlasti nõrganärvilist  toanaabrit häirida.

Füsioterapeudiks sain  jalgpalluri taustaga  kena, noore, andeka ja asjaliku terapeudi, iga teraapia on töökas,  värvikas ja nii  põnev, et unustan aja ära ja  teraapia  saab otsa nii, et  ei saa arugi, et olen pool tundi järjest rassinud.

Esimesel korral kõndisime  mööda koridori ja treppi , et  minu võimeid testida, kõike seda teha oli väga vahva  rõõmsa ja toetava  ning empaatilise  terapeudiga.

Teisel korral tegime „stepptantsu“ varbseina ääres astmele astudes, tempot  muutes ja sammumise viise.

 Kolmandal korral sai tehtud  tasakaalu harjutusi tasakaalu padjal ja tasakaalu laual.  

Neljandal teraapia seansil sain olla  akrobaat, kõndisin maha pandud köiel edasi ja tagasi ,  tagasi tulin selg ees, tehes erinevaid lisaharjutus, žonglöörides pallidega ja ilma.

 Viies kord mängisime teleri vahendusel  tasakaalumängu, jooksin  koha peale andur käes ja  ekraanilt nägin, mida andurid näevad ja tunnevad mu liikumises, seansi lõpuks  sain tasakaalulaual liigutada virtuaalseid palle, see oi igavesti põnev, iga  seansi lõpus olen üleni higine, isegi mu väikesed varbad on märjad, pean alati  dušši alla minema ja  pesema puhtaks  ka oma sandaletid.

Lisaks saan vesivõimlemist ja  oma astma pärast soolakambrit .

Vesivõimlemises mulle väga meeldib, käin ju kodus olles ka  kaks korda nädalas Värska veekeskuses ja võimlen seal hoolega, vees saab tunda end taas baleriinina ja liigutamine teeb olemise paremaks  ning  tuju heaks.

Siin Põlva taastusravis on vesivõimlemiseks  pisike lastebassein ja  kui on paariline kõvasti lühem ja  terviselt kehvem või kohmakam, on hästi ebamugav.  Veetase lastakse siis alla ja mina pean  põlved kõveras olema, et õlad ikka vees oleks ja väga vaatama, et teist ära ei uputa. Mõni tahtis väga tähelepanu, raiskas niigi lühikese teraapia aja endale tähelepanu tõmbamisega, ülesandest kohe  aru ei saanud, itsitas- edvistas  ja  rääkis vastiku titehäälega.  Kui juhtusin seansile üksinda, oli lahe ja tegus ja  tore töötada koos terapudiga.

Esimese  taastusravi nädala  viimane vesivõimlemine oli väga tore,  paariliseks oli  15 aastane noormees, kes tegi hoolega kaasa, ei veiderdanud, ega seganud, nii hea oli  teha, pikkus oli ka paras, ei olnud minust väga pikem ega lühem. Ainult, et pidin harjutama ennast  olema tolerantne ja mitte küsima, miks ta  basseinis  paksu keti otsas ristiga on, olen kuulnud,  et mõned õigeusklikud kõnnivadki ringi nendega ja lähevad isegi kuuma sauna, ega võta  risti kaelast kunagi ega mingis situatsioonis.  Vanasti, kui mu sõrmed artriidist nii paistes polnud, kui praegu, võtsin ma  isegi  abielusõrmuse  basseini minnes ära, et  ei segaks , ära ei kaoks ja poleks kõrvalisi asju basseinis peale minu, trikoo ja vee. Aga kuld kaelas  ei reosta vett ja pole minu asi midagi küsida või uurida.

Sain oma ratastooli neljapäeva õhtul haiglasse ja  sõitsin eile  sellega õhinapõhiselt  ringi nii,  et õhtul hiljem  tahtsin ära surra. Teraapiad olid tõhusad + see, et  terve hommikupooliku enne teraapiaid  tuiskasin tooliga mööda maja ringi nii, et selg märg. Kui tekkis tunne, et mu sees on avanenud vihmavari ja ta ei taha ise  väga kinni minna, viskasin oma liha ja luud  voodisse siruli ja olin terve õhtu rahulikult toas, öösel pistsin  põske veel valuvaigisti, mis oli mulle igaks juhuks antud ja ei taha ära kiita, hommik tõi parema tunde. Mingi uitmõte oli nädalavahetusel linna peale minna, aga pärast eileõhtust ehmatust plaanid muutusid, poodi kolama ei lähe, muidu jään veel tänavale ripakile, olen rahulikult majas ja naudin aknast kaunist vaadet  imelisele talvemaastikule üle linna katuste.

Proovin  võimlemise saalis kasutada erinevaid põnevaid vahendeid, aga mitte üle pingutada, katsun minna siis, kui keegi ei näe, siis ei pea tegema pakazuhat, saab teha omas tempos ja iseendale rõõmuks.

No ole nii, et ainult 13 ja reede on jama päev.

13 ja kolmapäev võib olla ikka nii vastik,  et...

Pidin täna kell 10 olema SKA ametniku juures Põlvas, et arutada minu  rehabilitatsiooni vajadust.

Mu kallim oli nõus mind autoga kohale viima ja ma ei pidanud bussidega ja tont teab mis reisikaaslastega maid jagama ja mõtlesin,  et tuleb tore päev, et sõidame mehekesega kahekesi autoga ja rahulikult ajame asju ja…

Teeremont ja  kiiruspiirangud sõid varuaja ära ja  jõudsime täpselt kell 10 maja ette , kus pidi mind SKA ametnik vastu võtma. Mees läks siis  üle tee pensioniametisse oma pensionitunnistust pikendama ja mina asusin oma asju ajama.

Üllatus missugune - uks kinni, lähen ümber maja teise ukse juurde,  see uks ka kinni. Mingit silti pole, et seal mingi SKA kabinet peaks olema, on vaid mingi juuksur.  Mõtlesin,  et lähen küsin  pensioniametist, mis on  üle tee, et mis toimub, seal oli pensioniameti asemel suur auk.

Jah, vaatasin uksest sisse ja pensioniameti asemel oli maas suur auk. Mingid mehed kükitasid seal augu ääre peal ja küsisin, et kus pensioniamet on. Nemad vastasid , et mingu ma ümber nurga, läksin.

Jälle suur auk, nool näitas, et tuleb minna teisele korrusele. Sinna ma küll ronida ei tahtnud, võtsin välja telefoni, et vaadata numbrit, kust ametnik mulle eelmine nädal helistas ja kokkusaamist kokku leppis minuga. Saingi telefoni otsa selle ametniku ja siis hakkas  jama pihta. Ei uksed on kõik avatud ja te olete vales kohas ja aadress on mul äkki vale ja…

Siis saabus teiselt korruselt mu mees ja  otsustasime kahekesi neid „avatud“ uksi murdma minna, et võib-olla tõesti ma oma pudrunäppudega ei jõua uksi avada. Oi sa issand, mida meie silmad näevad, üks tibi heledas lendlevas kleidis susserdab välisukse lukukeelega,  et oi ei tea mis selle uksega on, aga teine uks on kindlasti lahti , inimesed kõik liiguvad ja kuidas mina ikka niimoodi uksest sisse ei saanud, valetab nii, et suu suitseb,  et  kõik uksed neil ammu lahti, selleasemel, et vabandada, et juhtus apsakas.

Lollidemaa, nii rumal  ma ka ei ole,  et aru ei saa kunas uks lukus ja kunas mitte.

Lähme siis kabinetti ja…

Oma pool tundi jagasime maid. Patrab oma seadusi, aga praktilise töö juurde ei asu.

Mina siis küsin millest te räägite. Nendele ja nendele pole raha. Peavad ootama aasta järjekorras.

Mina vastu, et mis siis, ma tulingi  selleks, et te hindaksite mu rehabilitatsiooni vajadust.

Lõpuks hakkas siis tööle ja küsitlema, mina vastama ja tema kirja panema.

Selle asemel, et vabandada, et unustas ukse lahti teha, tegi selgeks, et mina olen nii loll ja ei saa lahtisest uksest sisse. Selle asemel, et hakata  praktilist tööd tegema, jahus ja jahus nii, et ajas mind sõlme. Ma ei suutnud  väga selgelt enam mõelda ja adekvaatseid vastuseid anda küsimustele.

Ja siis,   kui hakkasin lahkuma, ikkagi lõpuni ei tunnistanud, et uksed olid lukus, püüdis ikka mind lollitada, oi see tagumine uks käib meil hästi.

Pagan, uksed olid hommikul mõlemad lukus, mingeid silte ukse peal ei olnud, et seal mingi  SKA kabinet on ja nii alandav oli kuulda, et kuidas ma ikka avatud uksest sisse ei saanud. Miks inimesed ei suuda oma vigu tunnistada, tahavad teisi lolliks teha, musta valgeks valetada?!   Selleasemel,  et oma tööd teha,  ajavad kliendi endast välja, et ta loobuks teenusest?!

Sain asjad  justkui aetud,  kartsin juba järgmisi käike, et äkki minukesele polegi nüüd enam ettenähtud midagi. Nii hull see asi polnud, sain ITAK is asjad kenasti aetud ja läksime kaubamaja bistroosse sööma. Uurisime seda menüüd  üht ja teistpidi. Tellisime siis püreesupid, kaks magustoitu ja ühe suure prae kahe peale. Jumal halasta, see praad oli tõeliselt suur, ma tahtsin lõhki minna, kahe peale oli seda  ühte praadi ikkagi väga palju. Alati olen tähele pannud, et kui on mingi liha köögiviljade või muu lisandiga, siis on seal mälestus lihast ja enamus praest koosneb lisandist. See praad oli aga suur hunnik liha ja lisandiks mälestus köögiviljadest. Mul ei olnud jaksu ega ettevõtlikust osa sest praest kuidagi kaasa pakkida, ei raatsinud ka  taldrikule jätta  ja nüüd  on tunne, et ma ei söö nädal aega enam midagi enne, kui  see  nädala aja ports seeditud saab.

Nüüd ma tean, et  seal bistroos antakse hästi süüa ja päev  oli lõppkokkuvõttes päris tore. Lipsasime veel enne ITAK i minekut „Sõbralt sõbrale“ poodi ja müüja rõõmustas mind nähes öeldes, et nende poodi tuli nii palju „päikest“ minu näol, et mu naeratus pidi tegema päeva heaks.

Juustupoes oli uus näitsik, kes osutus ka väga vahvaks.

Kahju vaid, et hommik algas  mitme ehmatusega, aga samas ka väga ägedad äpardused.

Iga päev ei näe tuules lendlevaid ametniku tibisid ja suuri auke pensioniameti asemel?!

Igas kevadpäevas on midagi väga head, mille ära rikkuda võiks mõni tõrvatilk?!

Ma pole siia ammu kirjutanud, sest lihtsalt ei suuda taluda mõnede Räpina inimeste nõmedust. Kuidas see nõmedus siis välja paistab: igast sõnast võetakse kinni,  pööratakse  asi pea peale, tehakse loll kuulujutt, saadakse  asjadest hoopis isemoodi ja vildakasti aru ja mis kõige hullem,  ässitatakse inimesi mulle kallale .

Viimatine juhtum aga ei jätnud mind külmaks ja riskin  sellega, et mis tuleb, see tuleb :)

Käisin  nädala sees ülikooli kliinikumis oma naba näitamas, lihtsalt  tahab üks vana arm  jälle kohendamist ja uurimist ja puurimist. Koridoris kohtasin inimest, kes ütles, et Räpinas elavad kõige nõmedamad inimesed. Kohkusin, et ma ise ka elan ju Räpinas. Vaatasin teda, et sellist avaldust teha, peab ise ka nõme olema. Ta on iseteadlik ja  mõningas mõttes äge ja vahel ka päris vaimukas, kuid seal koridoris tegi sellise lolli nalja, et mul oli häbi olla ta tuttav. Kui ma küsisin, et mis kell tema  arsti aeg on, ütles  ta, et ta ei tea, et registraatori tibi ei suvatsenud talle seda ütelda, et oli soovitanud vaadata meili peale. Ja siis see mees kisas üle koridori, et ega temal püksis internetti pole, et teeb püksiluku lahti ja vaatab  siis oma meili. Mis temale tundub enesestmõistetav, pole teistele nii  ja vastupidi, et kui  kaunitar  Hispaanias vaatab, et kinnisvara pakkumine pakub ilusa õunapuuga kena maja, et vaataks ka siis ühtlasi, et kas sinna viib teid, oleks temale  endastmõistetav, siis oli  registraatori tibile ka  arusaamatu, kuidas sel mehel ei olegi internetti käepärast, mitte et ta oleks arvanud, et mehed kõnnivadki ringi nii, et saavad püksiaugust oma meile lugeda. Tõsisel maamehel oli taskus pisike ja vana nuputelefon, mis heal juhul võimaldaks internetti minna, aga mis oleks vist ebamugav ja tüütu.

Ma olin nii vapustatud tema labasest naljast, et ei  tulnud selle pealegi, et pakkuda talle oma internetti, mis küll mul polnud püksis, aga  rippus kotiga kaelas. Ja üldse oli see mees valmis istuma seal koridoris terve  vastuvõtu aja ja esinema  kohalikule publikule mulle tundus. Naised  seal arsti ukse taga koridoris läksid nii kõhevile, siunasid  praegust korda ja kiitsid nõukogude aega, kui mina tõin oma võrdlusi, siis hakkasid nad mind halvustama ja mul hakkas õudne. Nimetasid mind peaaegu et prostituudiks ja jutustasid samas igasugu nõukaaegseid õudusi ja samas jälle nõuka aega kiites,  ise sellest aru saamata, mis soga suust välja ajavad. Väga äge, on ju nii, et nõmedad  võime ikka olla kõik ja mitte ainult  räpinlased. Püüdsin kuidagi olla, et kui alguses kiitis see  Räpina mees mu välimust, tegi ilusaid komplimente, et suhtlus algas kenasti ja viisakalt,  siis  lõpuks  oleks tahtnud ma sealt haihtuda, surusin oma pea oma kaelapatja, mida mul riidehoidu vastu ei võetud ja kaelas tolknes ning   palusin, et see hetk seal arsti ukse taga saaks ometi otsa, varsti kutsutigi mind sisse ja ma pääsesin sest peale sunnitud seltskonnast. Arst, kes on tavaliselt väga empaatiline ja armas, oli väga väsinud ja tüdinud olekuga, klõbistas muudkui peadpidi arvutis ja korraks siis vaatas mulle otsa ja  katsus mind natuke, jutt oli lühike: tablett ega korsett ei aita, natuke aitab  lõikus, aga see ei anna ka pikaaegset garantiid. Ma ju teadsin ette, mis seal üldjoontes võib tulla,  aga vastuvõtt oli kuidagi konveierlik, ukse taga ootasid hädaliste hordid, korraks läks arsti silm justkui  särama mingi  arsti meelest  minu jabura ütluse peale, aga tulin kabinetist välja  tundega, et  see polnud seda ukse tagust kannatust väärt vist.

Sain õppetunni, et seda kodukandi meest ma ei kõneta võõras kohas  enam kunagi, sealt võib välja paiskuda tont teab mida, et kas ma olen selleks valmis või teen näo, et ma ei tunne teda.

Sõidan täna tagasi kodukanti ja olen kah nõme, sest ma olen räpinlane  :)

Ma tean küll,

 et iga halb on ka millekski hea, aga kui see  halb juba käes on ja head veel pole paistmas, on nii raske uskuda seda,  et see  hetkel ette kerkinud halb ka millekski  ikka hea on.

Mõne halva hea külg avaldub kohe, mõnikord juhtub et täitsa silmapilkselt, mõnel juhul aga tuleb oodata aastaid ja mõne asja puhul ei teagi milleks ta hea on või oli. Kuidas see oli, et inimene planeerib ja Jumal naerab. Mõnikord teed plaanid ja siis hakkab tööle vääramatu jõud, keegi on su plaanid ümber teinud ja ta ei taha oma suunda muuta, kuigi sulle see suund ei sobi ja su plaanidesse  ei mahu. Ma tean küll, et  vahel ei saa selle  vääramatu jõu vastu ja et kõik, kes kunagi kellelegi halba on teinud, saavad selle  halva kunagi endale tagasi ja…

Aga ma   isegi ei soovigi kättemaksuhimulisena oodata kunas kellelgi halvasti läheb, tahaks ikka, et asjad sujuks nii, et hundid söönud ja lambad terved…

Kuid  vahel  tõuseb  hinges selline trots, et teeks midagi meeletut, aga kasvatus ei luba. Ma ei teagi, kas see on kasvatus või see on see sisemine tsensuur või mis see on ja siis ma istungi öös  ja moorin oma trotsiga. Sest ma pole nõus istuma koha  peal ja aru saamata miks  just avatud uksed kinni pandi ja kunas nad siis avatakse ja et kus kohas  ning millal need teised uksed lahti tehakse, püüan ikka uurida ja puurida, kuidas neid uksi avada nii, et kõik oleks rahul, et nii mina kui  need teised, kes uksi kinni ikka ja jälle mu ees topivad järjekindlalt.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus - teed tööd, teed tööd ja armastust  ei kusagil, kodus hoopis kuri naine, tegi ükskord nalja mu üks lähisugulane. :)
 Mina olen ka oma armastustega hirmus palju vaeva näinud, kuidagi polegi väga palju asju üldse lihtsalt kätte tulnud, ikka on  vaja olnud tööd teha ja rügada nii, et higipull otsa eest ja silme eest must. Kui just mõtled, et nüüd aitab, et nüüd võiks rahu saada ja  rahulikult nautima hakata oma töö vilju, tõstetakse tee ees püsti üles ja kõik väljapääsud pannakse klõpsti nina ees kinni.  Vahi siis seda kinnist ust ja oota väljapääsu.

Sõrmed sügelevad, jalatallad kihelevad, hing mässab, et teeks midagi, et välja ronida tupikust, ei taha ju olla seal, pole seda sellist vaimu, et ootaks suu ammuli, et äkki kusagilt  hõbekandikul midagi ette kantakse, ikka tahaks ise  oma käte ja jalgade ja mõistusega midagi ära teha !!! Kui pole teadmisi, õpiks juurde, kui pole ressursse, ehitaks üles, aga ei saa - uksed on kinni ja aknad pimedad, sein ees ja tee ees püsti. Ma tean, et igast asjast on väljapääs, aga ma koputan ja koputan ja….Pagan võtaks, tehke see uks juba lahti!!!!

Pilt on pärit siit http://www.collester.ee/ehitus/

Me saime uue "lapse"

Iga kord, kui uue lapse sain ikka imestasin ja rõõmustasin elu ime üle, tihti istusin  vaikselt magava lapse juures ja imetlesin.  Selle asemel, et midagi siis ruttu teha, kui laps magab, istusin ma  vahel lapsukese voodi juures ja hingasin lapse hingetõmbeid enesesse. Kui oma viimase lapsega sünnitusmajast tulin ja astusin ämma tuppa, kus see päevauinakut tegi, kükitasin memme voodi ette, et vanaema saaks me uut lapsukest vaadata, naeratas ta ja ütles, et see on nii suur ime, kaks imetillukest rakku saavad kokku ja siis saab selline ime… Mu lapsed on suured, neilgi juba mõnedel lapsed, kõik see on jäänud kaugetesse mälestustesse, mis vahetevahel kerkib üles.

Me saime uue kassi, päris tillukese nagu uue lapse,  elamine on nüüd kui pöörises: riidekapi uksed  ei püsi kinni, riiulitelt kukub asju maha,  paberid ja muu praht roomab  justkui ise prügikastist välja, vaibad on krussis ja puukoored lendlevad mööda maja. Käin mööda elamist ja korjan asju nagu oleks uue mudilase saanud. Ja kui see elukas siis on söönud, mänginud ja muid asju teinud, magab ta kui lapsuke ja mina selle asemel, et kasutada ära aega koristamiseks istun ja imetlen seda „ lapsukest“. Elu on ime…

Natuke reisist

Eluga tagasi, hing tulvil emotsioone ja rõõmsaid kogemusi, ihu räsitud ja sõnakuulmatu. Koju jõudes ei  tahtnud paljud mu liigesed enam painduda, ega kuulanud väga sõna. Kolm päeva olin voodisõber ja tööle vabatahtlikuks esmaspäeval ei jaksanudki minna. Täna seadsin sammud linna  ja istun nukralt bussijaamas koos pärjaga mu kallile sõbrale , keda täna ärasaatma lähen.

Reis oli raske, aga eriline ja vahva samas. 4 pikka päeva bussis loksuda, endast erinevate lastetubadega inimestega oli väsitav , kuid samas ka hariv, mitu päeva külas uutel sõpradel, andis palju muljeid ja  rõõmu ning  jõudu edasi minna eluga. Palju oli muusikat ja  palju   oli erinevaid kohtumisi ning seikasid.

 Tahtsin oma pereliikmetele osta kaasa meeneid, olin korvi täis ladunud kõike ja kõigile,  aga mu pangakaart tõrkus raha andmast, pangaautomaat ka ei olnud lahkem, pikk maa kuumas marssida mööda kaubanduskeskust edasi tagasi, umbkeelsed ümberringi. Olin loomapoest ostnud koerale seakärssasid ja kui bussi saabusin, tegin nalja, et vihastasin end seaks, pannes seanina enda nina ette. Keegi   eriti ei naernud, jõllitasid mind vaid kohkunult.

 Pildistada ei jaksanud eriti, mõned fotod tegin, muidu ahmisin endasse kaunist loodust, ägedaid inimesi, mõnusat muusikat ja  põnevat arhitektuuri.

Kingid said laiali jagatud, osa tõin tagasi, sest keegi tahtis mind aidata raske kotiga liikumisel ja ühel hetkel  oli kuulda kurb kolks, mees parandas ära ja asi läheb kingiks sinna, kuhu ta algselt mõeldud oli. Sain uusi tuttavaid ja sõpru, tundsin rõõmu sugulaslikust kultuurist ja nautisin täiesti oma reisi. Kurvastasin vaid, et jaksu polnud rohkem käiaja näha. Meid viidi imelisele matkale mägedesse, sealt sain ka mõned pildid teha, sest mind   sõidutati autoga.

Oli hirme ja  kahtlusi, kuidas toime tulen  keelega, mida ei oska, sai lõpmatult palju praktikat oma kehvale inglise keelele, aga samas sain uusi sõpru, keda mul oligi väga vaja.

Tänan väga Karmenit, kes  kattis mind tekiga, kui hommiku karguses linnulaulu nautisin bussi oodates. Hoolitses  , et mul süüa oleks ja mul reisil mugav oleks. Tänan ka Merikest, kes võõrsil mulle toeks oli oma laheda perega ja kõiki  reisikaaslasi ja uusi ning vanu sõpru.

Loodan kosuda ja  asju paremini kirja panna, praegu olen veel üsna räsitud ja reisiväsimus veel täitsa kontides.

Hommik oli tore,

 jõudsin nõud pesta, kohvi keeta, laua katta, asjad pakkida  enne bussile minekut.

Linnas oli väike närveldamine, telefonile ei vastatud, kes lubas, et on olemas, kui helistan, see kes lubas bussi vastas olla,  vastas telefonis, et tuleb 20 minut pärast, jõudis 40 pärast. Aga saime kokku , saime kohe ühise keele, käisime seal, kus oli planeeritud ja seal oli tore, rändasime siis kunstnike majja, einestasime , rääkisime kunstist ja..

Äge!

Siis läksin oma naistega kohtuma ja tuli ainult üks naine, üks oli haige ja teine oli ära ja kolmas ei tea kus jäi, sõime kooki ja kohvi ja teed, arutasime  ravimeid  ja haigusi, elusid ja lapsi.

Kui ära hakkasime minema ,sain kiita, et oligi tore, sai südamest südamesse rääkida, vahel ongi  hea, kui ei ole palju rahvast.

Marssisin pizzabaari. Sain lapstega kokku , sõime pizzat ja  pizzat ja siis tegi lapselaps sellise võllanalja, et naersime kõhud kõveras, sõi  pizzasisu ära ja vehkis söömata koorikuga ja itsitas, vaadake ma olen pizzakooriku talumatu, siis nosis selle kooriku ka ära ja tegi kolli häält, ise piilus  ühe silmaga isa poole.

Siis käisime näitusel ja näitusel, 

ostsime kunstipoest  hirmus kolehelesinise möksi, loodan et laps sellega  käib ümber kenasti seal euro remondiga steriilses  paneelkarbis.
Siis jalutasime kambaga kesklinna ja bussijaama ja see käis nii,  et mehed astusid pikkade sammudega ees ja memme tuterdas mitusada meetrit taga pool, lõpuks võeti memme ikka  käevangu ja näpu otsa, kõndisime  sõdurisammu, kalpsasime keksida, kõndisime kure moodi ja tuterdasime külg ees ja risti-rästi. Isa peale me ei vaadanud, kas tal oli häbi või ei olnud, meil oli lõbus, proovisime seda lollust ilma lärmamata teha. Bussijaama kallistasime ja läksime laiali, siis kohtusin bussijaamas oma kalli koolikaaslasega, südantlõhestavalt südamlik ja armas oli kohtumise viiv.

Bussi tahtsid tulla lärmakad vindised vennad, aga bussijuht ütles, et vale buss, küll see mind rõõmustas.
Siis tuli üks armas tuttav naisterahvas oma väikese pojaga bussi ja istus minu kõrvale, jagasime päevamuljeid ja kunstiraamatuid ja patsutasime lapsega käsi kokku. Bussi eesaknal oli  üks igavesti äge riputis, tohutult karvane ja armas ja suuresilmaline,  minu tuttav väike poiss hakkas bussist väljuma ja ei saanud maha minna, krabas seda  riputist ja seletas peenikese häälega- pudsumutsu misseonnkesseonn, isa oli talle peatusesse vastu  tulnud , hüppas bussi sisse, krabas lapse bussist sülega maha, laps ikka rääkis , pudsumutsu misseonnkesseonn, Ma siis püüdsin seda pudsumutsut pildimasinasse ja mõtlesin , küll oli täna äge päev.