Mõnedel oma kibedamatel hetkedel olen mõelnud, et olen raisanud ära oma kaunimad aastad, tervise ja nooruse Setumaa laste peale, kellel pole sellest sooja ega külma ega ka sellest ajast mingeid helgeid mälestusi, kui ma ihu ja hingega nendega koos kasvada püüdsin, nende elu püüdsin muuta lasteaias turvaliseks rõõmsaks ja mõnusaks.
Kuidas juba varahommikul lasteaia poole rühkisin, laulsin ja harjutasin läbi asju, mida lastega teha.
Õmblesin ja näputasin, joonistasin ja voolisin, maalisin, tantsisin ja laulsin, võimlesin ja roomasin...
Ööselgi veel mõtlesin, mida teha ja kuidas paremini saab.
Siiani olen mõelnud, et see kõik on jooksund maha, kui hane selga vesi
Täna istus bussis mu kõrval naine, kelle lapsed ka kunagi mu lasteaialapsed olid ja kes juba 30sed ja ta ütles, et alati kui ta lasteaeda tuli, nägi kuidas lapsed olid alati marssimas, võimlemas tantsimas, et kuidas mässasin seal: ikka pill põlvedel või käe all, et lastel oleks vahvat tegevust.
Ja ta ütles, et ta kindlasti tuletab oma lastele meelde, kui tore olin nende kasvatajana ja millega ma täna tegelen ja milline ma täna olen
Mul siis tekkis küsimus, et millisena ta mind siis täna näeb?!
Miskipärast nüüd ma nii väga enam ei arva, et mu töö ja vaev maha on jooksnud, kui mu endine lapsevanem mind ikka näeb andeka ja vahva inimesena
Astusin bussist maha , sammusin mööda linna niipalju kui mu kohmakas keha lubab, sirge selja ja hea rühiga , nii nagu tublile endisele õpetajale sobib, pea püsti ja tänulikkus hinges
Kuulge, elu on ikka ilus!!!
1 comment:
Lastega töö on alati tänuväärne töö.Mina saan küll nendega tegelemisest positiivset energiat ja jõudu.Tagasiside on alati olnud meeldiv.Nii soe tunne on kui kunagised kasvandikud kallistades vastu jooksevad ja nende silmadest on näha ,et nad mõtlevad seda tõsiselt.Muidugi on ka erandeid,aga õnneks väga vähe.
Post a Comment