Sain eile tuua paar kasti oma vanu raamatuid koju endisest korterist
Hakkasin täna neid siis riiulisse paigutama ja selleks kulus mul terve igavik
Ma ei saanud neid tuimalt ja hoobilt ritta laduda
Istusin verandale tugitooli ja veetsin seal tunde ja osa jäigi veel lahti pakkimata
Ma kohe PIDIN neid imetlema , lehitsema , tsiteerima, nende juures nutma ja naerma, nostalgitsema….
Kui naabrimutt oleks mind heki tagant silmanud, oleks arvanud, et olen meelemõistuse kaotanud
Istub üksi verandal, naeratab, pühib pisarat ja pobiseb midagi riimis ja rütmis ;)))
Leidsin raamatute seast oma vanu teatriaegseid osaraamatuid, oma laste joonistusi, päevikuid, oma esimesi kinke- raamatuid pühendustega….
Üks oli esimesse klassi astumise puhul mulle kingitud, lausa ribadeks loetud, Ellen Niit „Karud saavad aru“
Ma alati mõtlesin, et kuidas mulle mingid Niidu luuletused nii pähe on kulunud, olen selle kogumiku sisu endale pealuu sisse lapsena lugenud
Lõpuks ma ei suutnud nende raamatutega enam seal jamada, tõusin püsti ja jätsin ülejäägi pärastiseks ära panna
Keegi ütles, et raamatuid peab olema selleks, et kui keegi külla tuleb , et siis saab näidata et sa päris harimatu ei ole, et üldse raamatuid ei ole
Mina aga ullike panin nad verandale, kus keegi neid ei näe ja kuhu saab salaja ära pugeda ja mõnusaid tunde veeta;)))
Ma üldse olen mingi imelik, pikka aega lugesin raamatuid nii, et ei teadnud ei autorit ei pealkirja
Lihtsalt neelasin sisu endasse
Kui kellegagi juttu tuli, et kas olen seda ja seda lugenud, sain vaid õlgu kehitada, aga hiljem tuli välja, et olin seda kõike lugenud, aga ma ei jätnud meelde, mis see kõik on, sest ma lollike ei saanud aru, et sellega saab siis hiilata, et näed olen seda ja seda lugenud
Siis oleks võind ju hoopis pealkirjad ja autorid pähe õppida, mis ma siis nii palju vaeva nägin et tohutuid kuhjasid raamatuid kaanest kaaneni läbi pusisin
Ja mõnda veel mitu korda;)))
Väsimus kisub voodi poole ja homsed tegemised ei lase mul verandal aega veeta, aga mul on teadmine, et mind ootab verandal kohvritäis ja vanas korteris veel terve riiuli täis vanu sõpru, kellega kohtumine on meelierutav ja mõnus tegevus…
Ilusat suveööd kõigile!!!
2 comments:
Mina lugesin lapsena täpselt samamoodi - ilma pealkirja ja autorit vaatamata. Alles kusagil 13-14 eluaasta kandis hakkasin taipama, et autori nime tasub vaadata, kuna ehk on ta veel midagi sama head kirjutanud. See oli siis, kui hakkasin silmadega ka üle autoritutvustuse (järelsõna) laskma ja taipasin vapustusega, et mõnel mu lemmikraamatul on sama autor. Sellepärast ma lõpuks lugemispäevikuid pidama hakkasingi, et saaks vaadata, mida ma lugenud olen. Ja ühest Exceli failist ma vaatan, mida ma samalt autorilt veel lugenud olen - üllatusi ilmneb siiamaani :)
raamatute olemasolu annab mulle seletamatut turvatunnet, kuigi mu mälu hakkab kaduma ja raamatuarmastuse algus jääb mineviku udusse. Aga meetrite kaupa maailmu, see om imeline!mõistan, mida Te tunnete;)
Post a Comment