Thursday, July 22, 2010

Aegunud vaadetega vanainimese jõuetu hädaldus?!


Ma ei tea, kuidas saaks selgeks teha noortele, et joomine ei ole lahe
Et joomine on nõme ajaviitmine ja sellest ei tule head nahka
On ju näha ümberringi, kuidas inimesed joomisega idioodistuvad
Kuidas kenast vahvast inimesest, alkoholi abiga saab mölisev, nõme ja arutu olevus
Ei ole ju mõnus ärgata pohmellis peaga kellegi teise kodus, mitte oma kodu puhtas voodis vaid magada kuidagi ära oma joomane pea sõbra voodi jalutsis sõbra jalgade otsas või tont teab kus?!
Et ei ole naljakas, kui pead kabuhirmus politsei eest põgenema , et sulle trahvi ei tehtaks, et oled alaealine ja joomasena tänaval
Minu meelest ei ole see põnev ega naljakas, vaid nõme, et oma noorus raisatakse asjade peale, mis on noorust, tervist ja häid suhteid hävitav
Selle asemel, et istuda kodus ja kenasti suhelda, vaikselt jutelda, kui on hilisõhtu, juuakse ennast täis, häiritakse kaaselanike õhtu rahu ja lällatakse tänaval
Minu arust saab ka väga tore ja lõbus olla ka kaines seltskonnas?!
Samas ei tea, kuidas on raske saada noortel inimestel aru, et kui kellegagi jagatakse eluruumi, on viiaskas ja ja ka turvaline teavitatda kaaskodanikke oma käikudest
Ei ole ju raske uksest välja minnes öelda, et ma lähen sinna ja tulen siis
Siis saaks ka pilgu peale visata oma võsukesele, etnäha mis tal seljas on ja mis värvi ta juuksed momendil on
Või olen mina lootusetu lubjakas ja ei saa asjadest enam hästi aru, et tänapäeval käitutaksegi nii, kuidas juhtub ja mingite reeglite peale surumine on väär?!

4 comments:

Hundi ulg said...

Selle joomise koha pealt olen küll Sinuga päri. Kuid ühes asjas jään eriarvamusele.

Kindlasti on turvaline kui noor inimene räägib oma minemistest ja tulemistest. Samas viitab selle järjekindel mittetegemine kindlalt tõsiasjale, et "linnupojakese" tegemiste vastu tuntakse kodus liialt kõrgendatud huvi, mis teda kohutavalt häirib. Et tegelikult on aeg vist küps, et varsti tahaks pojad pesast lennata.

Pealegi ega üks normaalne noor inimene tihti teagi välisuksest lahkudes kuhu, miks ja kui kauaks ta läheb. Elu on noorele inimesele selle teadmise jaoks liialt huvitav ja üllatusrohke. Vähemalt oli see samamoodi ka minu puhul kui ma noor olin.

(Ühe oma lapse elamaasumisest päriselt välismaale saime emaga teada pool aastat hiljem. Ta lihtsalt unustas meile ütelda... Ning ega ma ei saa väita, et me see pool aastat poleks üldse suhelnud.)

joanamari said...

jutt oli selles kui inimesed elavad koos
sii oleks viisakas öelda enne uksest väljumist ma siis lähen
et ma saaks silmatagi mis tal seljas on
muidu jääb mulje nagu elaks ühiselamus kus elavad võõrad j amina siis olen mingi erilise inimarmastuse pärast selle ühiselamu tasuta teenija;)))
kellele head aegagi pole mõtet öelda

sille said...

Olen Sinuga täiesti ühte meelt. Ka selles koduste teavitamise osas. :)
Isegi kui noor ei tea kodust lahkudes, kauaks ta läheb, on ju olemas telefonid. Oma lastele olen suutnud selgeks teha, et alati peab helistama. Nad tegelikult teavad ka, kui viletsad on minu närvid ja kui kergesti ma ärevusse satun. Seega parem on memm maha rahustada telefoni teel. :)

neiud ärevil said...

Ilmselt need ,kes on joomisega nii kaugele juba jõudnud ,ei mõtlegi enam midagi peale selle kust saaks uue peatäie.Ilmselt on neil täiesti ükskõik kus ärgata ja mis olekus.Kõige õudsam on vaadata purjus naisi.Siis tuleb küll küsimus huulile: "kas nemad ongi see meie õrnem ja kaunim sugu ".Mõnest on jäänud järgi Otto-Triin.
Pean õnneks nentima ,et minu perest on see mööda läinud.(Nüüd sülitan 3 x üle õla). Ja vähemalt minu noorem laps küll teatab alati ,kus on ja millal tuleb.Vahel küll väikese hilinemisega ,et mina olen juba jõudnud muretsema hakata ,aga ega minusuguse kanaema puhul on see normaalne.