Wednesday, June 2, 2010




Ma ei saanud jälle öösel und
Lugesin õhtul oma poja blogi ja olin lausa šokis ning mu uni oli terveks ööks rikutud
Millist vaeva ja valu ta on pidand koolis käies üle elama
Mis pagasi see annab noorele mehele kaasa elu teele?!
Oleks ta ometi öelnud, kui tõsised olid ta lood, kas ma oles saanud aidata?!
Kas üldse annab midagi ette võtta kooli vägivalla vastu?!
Või peab selle aja üle elama ja kuidagi ellu jääma, kui karja keskel hammaste vahel tükid jääma
Või käibki suureks saamise juurde vägivaldne piiride kompamine?!
Mida saab teha, et lapsed füüsiliselt ja vaimselt terveks jääksid ses koolide kadalipus?!
Pöördud sotsiaaltöötaja juurde, siis see lõpeb hullema vägivalla lainega
Pöördud õpetaja poole, hakatakse vägivallatsema varjatult
Saadetakse koju ähvarduskirju ja loobitakse maja munadega…
Rikutakse lapse asju ja riideid
Käid psühholoogi juures, et õppida enesekaitse tehnikat kuigi psühholoogi juurde peaks minema kiusaja
See jutt, et kiusajad on ise lollid ja laisad ja napakad ei aita kuigi palju kiusatavat
Õpetad lapse kaklema?!
Kus on see kuldne kesktee ja õige abi?!

6 comments:

joanamari said...

võõras mure?!
kellegi asi ei ole?!
teiste lapsed kõik saavad koolis hästi hakkama?!
ainult mina ja mu lapsed on äpud?

helle said...

Miks sa nii arvad?
Sallimatust ja kiusu on igas koolis.
Ei saa aru, miks lapsed niisugused on. Või on täiskasvanud ees samasugused?
Kuidas aidata seda, keda kiusatakse?
Ma olen õpetanud perede viisi lapsi, kus kõik on järjest tõrjutud.
Vahel rabelevad nad ise pinnale.

sille said...

See on üks kurb teema jah. Enda lapsi õnneks puudutanud ei ole. Püüan kõigest väest koolis selliseid lapsi aidata, aga vahel teeb aitamine asja hullemaks. Enamasti ikka mingi piirini õpetaja sekkumine aitab.
Aga nüüd mul ühe tüdruku ema nõuab, et miks tema lapsel pole sõbrannasid (kusjuures last ei tõrjuta koolis, lihtsalt sõpru otseselt pole). Vaat selle probleemi juures ei oska ma küll aidata.

iiris komm said...

Minu lapsi ka veel puudutanud pole, kuigi noorimaga need kartused on õhus... Uje ja veidi lapsemeelne, nagu ta on... Aga kardan vist üle... Kuigi sinu juttu lugedes mõtles, et tuleb ilmselt tähelepanelikum olla. Olen mõtteid mõlgutanud just, et waldorfkoolis oleks lapsel parem, aga sinu juttu lugedes sain aru, et vahet vist pole...kahjuks...

Anonymous said...

vanema poja suunasin judo-trenni. osavus teeb inimese enesekindlaks ja siis ei norita.
kui noorem 1. klassi läks, oskas vanem teda õpetada:" kui tikuvad kuskil nurga taga kallale, peksa kuidas jõuad.kui sa vastu ei hakka, jäädki kannatajaks".
tytardel probleeme ei olnud.nad olid algusest peale enesekindlad.
varakult spordiga tegelemine tuleb kasuks.

Anonymous said...

sõna sekka hiljem -
sain alles peale poja sõjaväge aimu, kuidas koolielu käib!Ja teate, mis ta mulle siis ütles - kui ei tea, ei tee haiget!!
Klomp tuleb kurku praegugi! aga see vist nii ongi, haletseda ei tohi ...